õpetuse kohta. Tema jumalakäsitlus ei erine millegi poolest tolle aja judaismi jumalakäsitlusest, see on eksklusiivne monoteism, tunnistab oma jumalana Iisraeli jumalat (pärisnime Jaffe ta ei tarvita kordagi, nime ei tohtinud tol aja välja öelda), kes on loonud maailma, valinud Iisraeli rahva endale välja oma rahvaks, teinud nendega hulga lepinguid, juba nende esivanema Aabrahamiga, hiljem Moosesega. Moosesega andis rahvale seaduse, mis on kirja pandud käskude ja keeldudena, neid oli algse judaismi arvestuse kohaselt 613. Paulus usub, et Jumala tahe on ilmutatud Iisraelile Moosese seaduse kaudu. Ka paganatel e mittejuutidel on mingi arusaam jumalast, aga see on ähmane, avaldub põhiliselt 2 asjas: loodust vaadeldes nad näevad selles korrastatust, ilu Pauluse meelest seda vaadeldes nad tunnetavad ähmaselt, et maailmal on looja. Tema teooria paganluse tekkimisest: väidab Rooma kogudusele kirjutatud kirja alguses, et
Kuni ei ole piirangut kehtestavat seadust, seni ei saa riigivõim piiranguid rakendada. Riigiõiguse teine omapära on, et nad määravad kindlaks riigi põhikorra alused. Norme saab liigitada mitmel erineval alusel. Levinud liigitused on: regulatiivsed/kaitsvad normid. Valdav enamus normidest on regulatiivsed, nad määravad kindlaks isikuõigusi, organite pädevust, nende moodustamise korda. Kaitsvad normid on sageli fikseeritud keeldudena, näiteks diskrimineerimise keeld. Jaapani põhiseadus: "Jaapani riigil on keelatud pidada sõdu." volitavad/kohustavad normid. Volitavad normid fikseerivad organite pädevust, nt. "seadusandlik võim kuulub Riigikogule". Kohustavad normid panevad isikule või riigiorganile ülesande toimida kindlal viisil, näiteks: "rahvahääletusel vastu võetud seadused kuulutab Vabariigi President viivitamatult välja". keelavad normid, nt
annaabi.ee 
