tähtpäevadel. Üksikud kadrinaised Läänemaal ja saartel käisid kadripäeval (või ka mõne päev enne või pärast seda päeva) vaesed naised, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses sellised inimesed, kellel polnud oma maja, maskeeritutena ringi. Sellise staatusega kadrid liikusid ringi üksinda ja päeva ajal, kogudes endale toitu, villu ja riidekraami. Ketrajasant Väga arhailise tagamaaga tegelaste hulka kuulub ketrajasant, kedervarrega või vokiga külas ringiliikunud naine. Ketraja võis liikuda ringi koos kadriperega, vokk või kedervars võis kuuluda kadriema varustusse. Kedervars ja ratas on iidseid päikese sümboleid ja sel viisil sümboliseeris ketrajasant oma igiliikuva vokirattaga päikese taassündi, maailma tagasisaabuvat valgust (Vt. lähemalt sümbolid). Samuti oli see seotud villa ja linakasvuga. Määgijad PõhjaTartumaal oli kadripäev veel 20. sajandi alguses määmise päev, sest sel
Läänemaal ja saartel käisid kadripäeval (või ka mõni päev enne või pärast seda päeva) vaesed naised, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses sellised inimesed, kellel polnud oma maja, maskeeritutena ringi. Mõnikord pole aga maski kantudki. Sellise staatusega kadrid liikusid ringi üksinda ja päeva ajal, kogudes endale toitu, villu ja riidekraami. Ketrajasant Väga vana taustaga tegelaste hulka kuulub ketrajasant - kedervarrega või vokiga külas ringiliikunud naine. Ketraja võis liituda kadriperega, kuid vokk või kedervars võis kuuluda ka kadriema varustusse. Kedervars ja ratas on iidsed päikese sümbolid ja sel viisil sümboliseeris ketrajasant oma igiliikuva vokirattaga päikese taassündi, maailma tagasisaabuvat valgust ja olid sümboolselt seotud villa- ja linakasvuga. Määgijad Põhja-Tartumaal oli kadripäev veel 20. sajandi alguses määgimise päev, sest
ülesandeks. Tööde järjekord olenes aastaajast ja nädalapäevastki, töö ja tulemus olid seotud tööriistade ja tehnikate muutumisega, aga ka traditsioonide, uskumuste ning tavadega. Tekstiilitööde põhilisteks materjalideks on sajandite vältel olnud lina ja vill, vähesel määral ka kanep. Nende töötlemine lõngaks toimus veel 19. sajandilgi käsitsi, põliseid tööriistu ja -võtteid kasutades. 17. sajandil levima hakanud vokk tõrjus välja aeganõudva kedervarrega ketramise. Kangakudumisel kasutati esialgu püstkangaspuid, 13.14. sajandil aga õpiti kasutama juba rõhtsate niitega telgi. Kanga ülesloomiseks vajalikud vahendid täienesid ja muutusid otstarbekamaks just 19. sajandil. Nii hakati kasutama haspleid, käärpuid ja kerilaudu. Aasta jooksul kootud kangaste hulk ja kvaliteet sõltus suuresti pere suurusest ja talu jõukusest, keskmiselt kooti koduseks tarbeks kuni kaheksa 4060 küünralist kangast. Enamik neist olid linased ja takused
annaabi.ee 
