mida mängiti saksakeelsete näidendite vahel või järel. ( Tollased teatriõhtud koosnesid tavaliselt mitmest erinevas zanris lavateosest.) Enamasti tutvustasid nees lavastused eestlaste keelt ja rahvakombeid ning olid mõeldud eksootilise materjalina mitte- eestlastest vaatajatele. Temaatika on aimatav juba pealkirjadest: pantomiim ,,Jaaniõhtu Mustjõel", lühinäidendid rahvalaulu ja tantsuga ,,Liso ja Ado, ehk se kawwal peigmees", Liso ja Ado kichlatusse pääw", Talgo taggatip ehk peaparrandaminne". Oma loomult need katsetused üsna juhuslikku laadi ega arenenud järjepidevaks sündmuste reaks, seega ei mõjutanud eriti ka eesti teatri tulevikku. Teatritegevus Tartus 18. ja 19. sajandil Teatritegevusest Tartus 18. sajandil palju teada ei ole. Ilmselt peatus seal nii mõnigi rändtrupp, sest 1781. aastal kohandati teatrihooneks Aleksandri ja Lao tänava nurgal asuv vaseveski, mis mahutas u 200 vaatajat
tutvunud juba Willmanni "Juttudes ja tegudes". Arvatavasti ei seadnud Steinsbergi jant endale palju muid ülesandeid peale laia naeru saavutamise rumal-kohtlase talupoja ja tema sõnaka naise Eeva arvel. Rosenplänteri teateil oli näidendil Pärnus suur menu. "Pärmi Jaagu unenägu" on esitatud ka Tallinnas, kus seda nägi noor Kreutzwald, leides samuti etenduse olevat üsna kordaläinud. Napilt on andemeid rahvalaule ja tantsu sisaldanud "eesti stseenide" "Liso ja Ado, ehk se kawwal peigmees" ja "Liso ja Ado kichlatusse pääw" kohta. Neid on 1829. aastal Tallinnas ja sama aasta suvel Pärnus ette kantud, kusjuures Pärnus mängisid põhilisi osi näitleja C. Klemmi lapsed. Ühtlasi laseb varasemate teatriafisside sporaadiline säilimine tõenäoliseks pidada veelgi suuremat sellelaadiliste lavastuste hulka. Et eestikeelseid näidendeid esitati saksa teatrietenduste lisapaladena, siis oli nende
annaabi.ee 
