kuni 1847. aastani, mil Liszt katkestas oma virtuoosikarjääri ja pühendus komponeerimisele. Virtuooside esilekerkimine 19. sajandi I poolel oli seotud avaliku kontserdielu tekkimisega. Virtuoos esines sel ajal enamasti segakavaga kontsertidel, kus oli ka teisi esinejaid. Esimesed sooloõhtute korraldajad olid Clara Wieck-Schumann ja Ferenc Liszt 1830. aastate lõpus. Tavaliseks nähtuseks muutusid sooloõhtud 19. sajandi teisel poolel. Virtuooside kavavalik: Virtuoosi tegevuse keskpunktiks 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algupoolel ei olnud teos, vaid interpreet ise pillimängija või laulja. Oma oskuste näitamisel oli olulisel kohal improvisatsioon sageli improviseeriti publiku antud teemadel. 19. sajandil oli virtuooside hulgas ääretult populaarne transkriptsioonide ehk virtuoossete seadete kirjutamine oma pillile mõnest populaarsest või interpreeti muidu huvitavast orkestri-, ansambli- või
Berliini Kõrgemas Muusikakoolis Leonid Kreutzeri juures. Ta töötas klaveriõppejõuna nii Tallinna kui ka Riia konservatooriumis ning Tallinna ja Tartu muusikakoolis. Tema õpilaste hulka kuuluvad Laine Mets, Virve Lippus, Valdur Roots, Ada Kuuseoks jpt. Alates debüütkontserdist esines klaveriduo pidevalt Nõukogude Liidus, esineti soolokavadega, sega- ning raadiokontsertidel. Publiku tähelepanu köitis kahe klaverikunstniku kõrgetasemeline esinemiskultuur ja huvitav kavavalik, mis kindlustasid neile kõikjal täissaalid. Kõige sagedamini anti kontserte Leningradis ja Moskvas, kuid esineti ka teistes Venemaa linnades, samuti Leedus, Lätis, Taga-Kaukaasias, Ukrainas ja mujal. Igal hooajal oli keskmiselt plaanis 8-12 kontserti. Duo kõrgetasemeline mäng inspireeris mitmeid eesti heliloojaid ansamblile kirjutama uusi teoseid. Lisaks kontserttegevusele salvestas duo palju muusikat Eesti Raadio fondi.