teod ning mõtted (individual acts and minds). Seega oleks Trade järgi välistatud ka sotsioloogia kui eraldiseisev uurimisdistsipliin, mida Durkheim oma raamatuga The Rules of Sociological Method kummutas (Morrison 2006: 187-189). Defineerides sotsiaalsed faktid esitas Durkheim väljakutse utilitaristlikule mõtlemisele ning imitatsiooni teooriale. Esiteks leides, et on olemas välimise sundluse jõud, mis eksisteerib indiviidi üleselt. Ta juhtis tähelepanu individuaalsetelt motiividelt ja kavatsustelt välistele sotsiaalsetele reeglitele, mis on ühiskonna võrgustikus. See oli vastupidine arvamus utilitaristlikule seisukohale, et indiviidi käitumine võiks olla täielikult enese määratletud, näidates, et sotsiaalsed faktid mitte ainult ei omanud autoritaarset positsiooni indiviidi tegude metaalse sättumuse (mental disposition of individual acts) üle olles samaaegselt neist täiesti eraldiseisvad, vaid ka sotsiaalsetel reeglitel on võim määrata inimkäitumise aktsepteeritavuse piire
Tammsaare on tihti liialt relativist, et anda lugejale kätte selge juhis, kas naerda või nutta, kas võtta midagi tõeks või naljaks (skepsis). Meie aga ütleme sel puhul, et ta lihtsalt veiderdab, harrastab sõnademängu. Suuremal või vähemal määral leiame kirjanikul säärast käitumist ka kõigis hilisemais romaa- nides; väga ilmekalt näiteks ,,Tõe ja õiguse" viimases osas, mille nukker mälestuste-lüürika varjundab kogu teost (skepsis elumõtte suhtes). Kõige selgem oma kavatsustelt on kirjanik vist küll ainult ,,Tõe ja õiguse" IV-s köites, Karini romaanis. Siin on vähemasti otsekohe selge, et loeme tüüpiliselt satiirilist teost. Ühiskonnasatiirilist teost, mille peategelaseks on tõstetud naine satiirialuse keskkonna tüüpilisemast kihist. See kiht ise on pärastvabadus sõjaaegne linnatõusiklus, rutturikastunud ärimehed, kohvikuseltskond jne. Satiiri olemasolu ei sega sugugi, vaid pigemini isegi
annaabi.ee 
