,,... sinkjas naeratus huulil sa läksid...", ( Doris Kareva ), tekib tunne, et tahaks kuskile kaugele ära, et tahaks ka minna, nii nagu lahkus see tõeline, kõike võimas tunne. Võtame oma tühja hinge ning teadmatuse ja läheme edasi. Möödume teistest ja ei peatu. Alateadvuses on siht silme ees, kuigi meil pole aimugi kuhu me jõuame. Arvatavasti tekivad arusaamatused sel põhjusel, et mõeldakse samast asjast liiga erinevalt, jäädes endale kindlaks ning ei kavatsetagi panna ennast teise persooni olukorda. Võib seda nimetada egoistlikuks? Mõtleb see inimene ainult endale ega huvitu millestki muust kui oma maailmast? Sellises olukorras võiks kuulata mida teisel on öelda. Nii palju kui on inimesi, nii palju on erinevaid mõtteid ja tundeid. Miks öeldakse ,,ei" ja lüüakse käega? Huvitav on kogeda elamist teistsuguses ,,maailmas", milleks muidu reisitakse ja tutvutakse teiste riikide kultuuridega. Tihti tuntakse, et on tähtsamat teha ja lahkutakse
Suurendan seda rõõmu veel seeläbi, et selgitan talle, kuidas ta selle omandas. Lastele tuleb selgeks teha algmõisted, selgub kuidas omandusemõiste tuletub loomulikul teel omandusõigusest, mis alguses on saavutatud töö kaudu. Siit omandusõiguseni ja selle vahetuseni on siis ainult veel üks samm, millest kaugemale ei tohi astuda. Miks lapsed valetavad? On kahte liiki valesid: Kui asjaolude kohta kõneldakse teadlikult ebatõtt (tõsiasjade vale) ja kui antakse lubadus, mida ei kavatsetagi pidada (õiguslik vale). Tõsiasjade vale pole lastele iseloomulik; see on sõnakuulmise seadus, mis esile paratamatuse valetada. Sõnakuulmine on koormav ja seda püütakse salamahti võimalikult palju kergendada. Huvi pääseda karistusest saab võidu kaugema üle tõtt rääkida. Õiguslik vale on veel vähem loomulik, sest lubadused midagi teha või tegemata jätta on lepingutaolised tegevused, mis asuvad väljaspool looduslikku olukorda ja piiravad vabadust
annaabi.ee 
