läks neil üllatavalt kähku, siis tegi kegi üksi või kahekesi mõnd muud numbrit või lõbustasid lapsi, et ei tekiks veidrat vaikusehetke ja et keegi ei igavleks. Kui tavaliselt on see nii-öelda kulminatsioonipunkt kontserdi lõpus, siis minu meelest selle kontserdi lõpp vajus küll ära eriti tore oli muidugi viis korda lavale naasmine ja kummardamine. Kõige enam meeldisid mulle need kavanumbrid, kus nad võtsid oma oskustest peaaegu viimast. Näiteks see, kui nad ülisuurel kiirusel trummi mängisid ühel turmmil kohti vahetades või siis, kui nad mängisid neljakesi marimbat, samal ajal küll üksteist instrumendist eemale tõugates, pilli eest ära lükates ja nii edasi. Eriline oli kindlasti marimba pimesi mängimine, mille minu jaoks küll paar veidrat komponenti selle numbri juures ära rikkusid, nagu näiteks näpuga teise inimese tagumiku surkimine
andnud kontserdit suurtemates Eesti linnades ning piletid on enamasti väljamüüdud. Tean ka seda, et kontserdit on antud ka paljudes Põhja- ja Kesk-Euroopas. Artistid esitasid kaasaegset löökpillide show-d ja omajagu teatrit. Tundus nagu iga esitaja oli saanud akadeemilise kõrghariduse igaüks omamoodi muusika instrumendi eest. Nagu ma ennist mainisin, oli kontsert mõeldud lastele, umbes 1-6 klassini, mistõttu tundus esitus n.ö. titekas. Siiski olid kavanumbrid ilusti paigutatud ja kontsert sujus ilusti tõusvas joones. Alguses prooviti laste tähelepanu endale suunata, tehes palju nalja ja igasuguseid kahtlaseid zeste. Hiljem suunati tegevus juba muusikale ja pillimängule ja hiljem said lapsed nii show-d kui ka muusikat koos nautida. Lavakujundus ei olnud just suurepärane, kuid millestki puudust ka ei tulnud. Kostüümid olid perfektsed ja artistlikud ning igati kontserdile sobilikud.
annaabi.ee 
