Jutustaja: Alevipoeg tõttas käsku täitma, Kalevipoeg aga istus põõsa alla puhkama ja rahva elu üle järele mõtlema. Virust toodud sõjateated tegid ta tuju aga tusaseks. Kangelane võttis nõuks minna järgmine päev laudu minna tooma ja ehitada linna. Siis tuli talle meelde tasku pistetud kannupoiss. Ta võttis ta sealt välja ja küsis: Kalevipoeg: Kuidas küll sa julgesid Vetevaimule vastu hakkata? Kannupoiss: Küllap oleksin ta oma kavalusega üle kuidagi kavaldanud. Kalevipoeg: Mina lähen homme laudu tooma, kuid sina jääd siia valvesse, juhuks kui peaks veel sõjateateid tulema, ja kui tuleb siis saada kullerid mulle järele. Jutustaja: Juttu vestes võeti veel kehakinnitust ning peadi jõudiski õhtu kätte ja mõlemad mehed sirutasid end mugavalt magama. Tähesilmad vilkusid taevas ja kuugi vaatas väsinud puhkajaid. Ilus ilmaneitsike, tuli siia kaevust vett jooma, kuid upitades üle kaevu serva kukus tal sõrmus sõrmest ära
otsas ja uut raha õppimiseks pole. Juulius Kilimit oli aga kangekaelne mees kes trotsis saatust ja ei alistunud esimese tagasilöögi juures, seega põgenes ta maalt linna. Põgenedes ei võtnud ta kaasa tükikestki toitu, ta oli põhimõtteline ja aus. Kuigi ta oli suve läbi tööd teinud ja kuigi ta ikka ei saanud lahti mõttest, et onu osa tema pärandusest oli ära kavaldanud, jäi ta enesele truuks. Tal oli veel natuke raha järel selle eest võis ju midagi osta. Linna jõudes muretses mamma Neider Juuliusele töö Reite aiaäris. Seal töötas Juulius vana Väärtnõu abilisena. Väärtnõu ei hoolinud raamatute maailmast, temal olid teised ideaalid. Väärtnõu ise ei suhtunud just soodsalt raamatutarkustesse. Ta võis tegelikust elust
ta soovis jätta poisi talusse, oli ju vaja järeltulijat. Ettekäändeks tõi ta selle, et Juuliuse isa pärandus olevat otsas ja uut raha õppimiseks pole. Juulius Kilimit oli aga kangekaelne mees kes trotsis saatust ja ei alistunud esimese tagasilöögi juures, seega põgenes ta maalt linna. Põgenedes ei võtnud ta kaasa tükikestki toitu, ta oli põhimõtteline ja aus. Kuigi ta oli suve läbi tööd teinud ja kuigi ta ikka ei saanud lahti mõttest, et onu osa tema pärandusest oli ära kavaldanud, jäi ta enesele truuks. Tal oli veel natuke raha järel- selle eest võis ju midagi osta. Linna jõudes muretses mamma Neider Juuliusele töö Reite aiaäris. Seal töötas Juulius vana Väärtnõu abilisena. Väärtnõu ei hoolinud raamatute maailmast, temal olid teised ideaalid. Väärtnõu ise ei suhtunud just soodsalt raamatutarkustesse. Ta võis tegelikust elust võetud näidete varal Juuliusele selgeks teha, kui vähe kasu on inimesel raamatust õpitud
Ettekääne oli väga lihtne, Juuliuse isa pärandus olevat otsas ja uut raha õppimiseks pole. Juulius Kilimit oli aga kangekaelne mees kes trotsis saatust ja ei alistinud esimese tagasilöögi juures, nii põgenes ta maalt linna. Põgenedes ei võtnud ta kaasa tükikestki toitu, ta oli põhimõtteline ja aus. ,,Kuigi ta oli siin suve läbi tööd teinud ja kuigi ta ikka ei saanud lahti mõttest, et onu osa tema pärandusest oli ära kavaldanud, jäi ta enesele truuks. Teiste autust ei õigusta veel meie üleastumist- ja Juulius Kilimit ei võtnud ainustki kildu leiba kaasa oma teekonnale. Tal oli veel natuke raha järel- sele eest võis ju midagi osta." (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 57 ). Linna jõudes muretses mamma Neider Juuliusele töö Reite aiaäris. Seal töötas Juulius vana Väärtnõu abilisena. Väärtnõu ei hoolinud raamatute maailmast, temal olid teised ideaalid, ja seda kõike jagas ta rõõmuga
annaabi.ee 
