Mängust lähemalt: Lapsed jagatakse kahte rühma loomad ja vajadused. Rühmad asetatakse seisma kahe joone taha, seljad vastamisi. Selleks, et loom saaks elada, vajab ta toitu, jooki ja peavarju. Iga loom mõtleb, millest ta hetkel puudust tunneb kas toidu, joogi või peavarju järele. Iga vajaduse rühmas olev õpilane mõtleb, kes ta hetkel on, kas toit, jook või peavari. Vastavalt valitud vajadusele tuleb ka seda teistele näidata: · toit käed kõhul · jook käed suu ees kausiks · peavari käed peakohal katuseks Õpetaja märguande peale keeravad rühmad näoga vastakuti ning loomad hakkavad taga ajama välja mõeldud vajadust. Vajaduse rühma liikmed ei tohi valikut mängu ajal enam muuta. Kui loom sai oma vajaduse kätte, muutub vajadus samuti loomaks. Kui loom ei saanud vajadust kätte, sureb ta ja muutub vajaduseks. Mängu abil saab selgitada loomade arvukuse muutumist ning selle seost loomade vajadustega. Kui
Nii tekib võimalus mõelda kajakast kui sellisest. Mõisted on alati mingil määral arbitraarsed ehk suvalised: saab ju igaüks abstraheerimisel valida just talle vajalikuna tunduvaid tunnuseid olulisteks ja ülejäänud kõrvale jätta. Esiteks tekivad nii suhteliselt vähetähtsad pisierinevused eri inimeste mõistete vahel. Kui näiteks võtta aluseks taldrik, hakata selle servi kõrgemaks tegema ja paluda inimestel märkida hetk, mil tulemus kausiks üle läheb, siis see piir on eri inimestel eri kohtades. Teine ja olulisem kategoriseerimise erinevuste allikas on spetsialistide võhikute omast kõrgem täpsusevajadus. Eelmise lõigu kajaka-näide paistis vähegi bioloogiat tundvale lugejale ilmselt üsna rumal, sest kajakas pole ju ometi linnuliik. Hästi sobib niisugune liigitus aga võhikule, kes ei oska kõigil neil valgetel merelindudel mingit vahet näha ja kellel tegelikult puudub selleks vajaduski
annaabi.ee 
