. Esimeseks on kokkuleppe taotlemine, mis oleks lähedal müüja hinna miinimum lävele, loovutades sellega suurema osa kokkuleppepiirkonnast. Ostja võib üritada mõjutada müüja arvamust võimalikest kokkulepetest, tehes äärmuslikke pakkumisi ja väga väikseid mööndusi. Teiseks võib panna müüjat muutma oma vastupanupunkti, üritades muuta müüja arvamust maja väärtusest. Ostja võib proovida müüjat veenda, et müüja hinna miinimumläve tuleks alla lasta ja suurendada sellega kauplemispiirkonda. Näiteks, võib öelda, et maja on kõrgelt ülehinnatud. Kolmandaks võib negatiivse kokkuleppepiirkonna (ostja ei maksa rohkem müüja miinimumhinnast) olemasolul sundida müüjat oma miinimumhinda nihutama, et tekiks positiivne kokkuleppepiirkond (ostja on nõus maksma rohkem müüja miinimumhinnast) või peab ostja muutma oma miinimumpakkumist, et tekiks kattuv ala. Näiteks müüjat võib veenda vajaduses leppida madalama hinnaga või Larry otsustab osta
Läbirääkimised, mis algavad negatiivse kauplemispiirkonnaga, jooksevad üsna tõenäoliselt varsti ummikusse. Neid saab jätkata alles siis, kui üks või mõlemad osapooled on muutnud oma vastupanupunkti, või kui keegi teine sunnib neile peale lahenduse, millega üks või kumbki pool tegelikult rahul ei ole. Kuivõrd aga läbirääkijad ei alusta oma vastupanupunktide avamisega (selle asemel räägitakse esialgsest pakkumisest ja nõudmisest), on sageli raske teada, kas positiivset kauplemispiirkonda tegelikult üldse ongi – see selgub alles siis kui läbirääkimised käivad juba täie hooga. Lisaks avapakkumisele, siht- ja vastupanupunktide kindlaksmääramisele võib läbirääkimistes oma rolli etendada ka neljas tegur: osa, mida mängib alternatiivne tulemus, milleni jõuaks, kui sõlmida leping teise partneriga. Läbirääkimised, kus häid alternatiive on palju, võib sihid kõrgemale seada ja mööndusi teha vähem. Läbirääkimistel, kus häid alternatiive tegelikult ei ole ja
annaabi.ee 
