Maarja Magdaleena Maarja Magdaleena oli jõukast perest pärit naine, kes kuulus Uue Testamendi järgi Jeesuse lähikonda. Tema nimi oli pärit Magdalast, jõukast tööstuskülast Galilea järve läänekaldal. Magdala oli esimesel sajandil õitsev kalastus-, paadiehitus- ja kauplemiskeskus. "Maarja" on üks sagedamini esinevamaid nimesid. Uues Testamendis on mitmeid Maarjaid. Lisades tema nimele Magdalast (Magdaleena), osutasid autorid, millist Maarjat nad silmas peavad. Maarja Magdalast oli üks tähtsaim naisesindaja ja ka naisterühma juht. Arvatakse, et Jeesusel oli lisaks meesjüngritele ka naisjünger, kelleks oli Maarja. Maarja Magdaleenat on samastatud amoraalse naisega, kes langes pattusid
kohast ning tema kartused olid õigustatud. Nimelt Alarist saigi uus suurvanem. Pärast seda tundis Olav, et peab Alarist vabanema ning saatiski ühe oma orjadest enda eest musta tööd tabama. Orja poolt visatud nool aga tabas Annat, kes Alari elu päästmiseks mehe ette oli hüpanud. Alar aga jätkas kättemaksu plaanimist Sigtunale ega lasknud ohust end häirida. Nii mindigi pärast põhjalikku planeerimist seni suurima laevastikuga Sigtuna poole ning ühise jõuga purustatigi suur kauplemiskeskus. Tagasi kodus olles, muretses Alar oma elu pärast, kuna oli selgeks saanud, kes oli tema tapmiskatse taga. Nagu arvatud, oligi selleks Olav. Alar läks Olaviga ausalt võitlema ning võitluses elu ja surma peale jäi võitjaks Alar. Alar sai edasi elada rahulikuma südamega Lehholinna suurvalitsejana. Meri avaldas suurt mõju just Alarile, kuna tema oli see, kes käis kaubareisidel ning vallutusretkedel
Tasapisi hakkas mässajate algne julgus muutuma hirmuks: Ahabi kuulsus oli kõigile tuntud ja kõik teadsid, et ta ei tagane oma otsustest sammugi. Mõned inimesed läksid linnast minema, teised otsustasid proovida Ahabi väljapakutud uusi töid- kas lihtsalt sellepärast, et neil polnud kuskile minna, või siis sellepärast,et neid saatis väljaku keskel seisva tapariista vari. Mõne aja pärast oli kord Viscoses jalule seatud, linnakesest sai suur piiriäärne kauplemiskeskus, sealt hakati välja vedama parimat villa ja tootma esmaklassilist vilja. Võllas seisis oma kohal kümme aastat. Puu pidas hästi vastu, kuid köis vahetati aeg-ajalt uue vastu. Võllast ei kasutatud kunagi. Ahab ei maininud seda ainsagi sõnaga. Ainuüksi selle olemasolust piisas, et muuta julgus hirmuks, usaldus kahtlustamiseks ja hooplemine heakskiitvaks sosinaks. Kümne aasta möödudes, kui Viscoses valitses viimaks kord,