· Güntel Reindorf raamatillustratsioonid (muinasjuturaamatus, ,,eesti rahva ennemuistsetele juttudele" Tarbekunst pidi samuti alluma sotsialismi realismile, kuigi siin polnud see nii range. Ei tohtinud kasutada liigset dekoori. Rahvamotiivide kasutamine oli küll lubatud, kui ei tohtinud seda kuidagi interpreteerida või muuta (neid tohtis vaid kopeerida). 40- date ja 50-date alguses levis stalinistlik arhitektuur. Tunnusteks olid massiivsus, monumentaalsus, pompoossus, kaunistuslike elementide kasutamine, eklektilisus (kino Sõprus). Arhitektuuri üldised ettekirjutus: aknad pikad ja kitsad. 55-dast leidis aset teatav leevenemine, sula aeg. Ideoloogiline surve andis mõnevõrra järgi, ainuüksi ideoloogia jälgimine polnud enam niivõrd range kontrolli all. Elamuehitus ja elumajad: 1959 alustati Mustamäe ehitamist tüüpprojekt. 60-datel hakati arhitektuuris eeskuju võtma eestiaegsest funktsionalismist. Tuntumaid arhitekte oli Mart Port (Viru hotell), Seppmann.
Kerkis esile hulk estofiile, peamiselt kirikuõpetajaid, kelle arvates talupoegade vaimsel ja kõlbelisel arendamisel, nende maailmapildi avardamisel on eluline tähtsus. Kehtiva seisuliku ühiskonna tingimustes leidsid nad, et olukorra muutmine on ühtviisi kasulik nii talupoegadele kui ka mõisnikele. Rahvavalgustuslikud ideed leidsid tee õpetlik-moraliseerivatesse kirjanduspaladesse: mõistukõnelistesse juttudesse, valmidesse, luuletustesse ja dialoogidesse. Kirjanduses peituvate „kaunistuslike“ mõjutusvahendite abil loodeti rahva vaimu äratada ja teda kõlbeliselt kasvatada. Niisugusest taotlusest tuleneb ka mõiste didaktiline kirjandus, mis avaldub ilmekalt ühes pealkirjaski: „Jut on se Koroke, Öppetus on se Iwwa“ (O. R. v. Holtz). Kuivõrd autoriteks olid vähese kirjanikutalendiga sakslased, kellel polnud ka küllaldaselt teadmisi eesti oludest, kätkes nende looming põhiliselt saksa õpetlike juttude tõlkimist või mugandamist eesti keelde. J. H. Rosenplänter
annaabi.ee 
