· Ains illat sse-lõpuline, tugevas astmes (helbesse, kaukasse, laekasse, narmasse, puhtasse, toikasse, vardasse) · Taevasse e taeva, pahmasse e pahma · de-mitmus moodustatakse te-tunnusega nõrgaastmelisest kons-tüvest (ehmeste, kallastesse, kinnastes, lammastest, mülgastele, rõngastel, sammastelt, töngasteks, valdasteni) · Kaunsite e kaunite, kallistesse e kallitesse, kaunistes e kaunites, kallistel e kallitel · Mitm part i-tunnuseline ja de-lõpuline, vokaaltüveline (aplaid, hülgeid, kapsaid, räästaid, sõtkaid) · I-mitmus on üldiselt kasutusel (elteis, haprais, helbeist, kupjaist, künkaile, lõukail, põõsailt, riukaiks) · Kohus: kohtu: kohut: kohtusse: kohtute: kohtuid: kohtutesse e kohtuisse · Sõnas põrsas võib välte kandja olla r või s · Hambu, hambus, hambust
või hüve. Siinse maailma elemendid või olendid või nähtused ehk näiva tegelikkuse elemendid on ideede ebatäiuslikud jäljendid või varjud. Selle ideede maailma ja näilise tegelikkuse maailma suhtest räägib Platoni koopa võrdpilt. Vt slaide. Ilus kuulub ideede sfääri ja on tabatav mõttetegevuse kaudu. Ilu ei ole tajutav meelte kaudu. Selle järgi saadakse ainult ebapuhtaid ja segaseid arvamusi. Platon rõhutab ilu ideedesfääri kuulumist. Ilusa idee vastuhelk on ainult kaunistes asjades. Kaunis võis olla ka hing või headus või hellus, tõde. Lõpuks sulab kõik ühte Platoni arvates. Loovad kunstnikud ja jäljendavad kunstnikud Platoni arvates. Esmakordne looja on loov kunstnik. Jäljendav kunstnik on see, kes selle loomingu vaatajani, kuulajani viib ja vaataja mällu üritab söövitada. Näiteks etleja või esitaja, rapsood, kes Homerose tükke ette kannab on jäljendaja, tõlgendaja. Loovad kunstnikud on tõele lähemal, sest vormivad ideid, mis nende
annaabi.ee 
