taguma hoope õhku. Paremaks meheks oli see, kes jõudis lüüa palli kõrgemale õhku. Inglased olid hästi varustatud, igal laeval oli mitu jalgpalli, peaaegu igal mehel olid jalgpallisaapad jne. Tol ajal toodi laevadega Tall. sadama väga palju kookuspähkli koori, mis siit raudteed kaudu saadeti edasi Vene linnadesse. Tallinna noorsoole oli see aeg kuldne aeg. Käidi sadamas ,,kokossi" jahil, sest kookuspähkle koor omas kaunikese hea maitse. Koolist vabanedes liikusid õpilased parvedena sadama poole ja seal nad nägid ka esmakordselt, kuidas meremehed tagusid palli taeva poole. Poisid vahtisid esmalt avasuil inglaste uut sporti ja hakkasid siis lööma kaasa. Esiteks käisid palli järel, kui see veeres kaugele, pärast võtsid inglased mõne kangema löögimehe ,,kampa", ja nii said poisid inglastega headeks sõpradeks. Ei möödunud ka palju aega kui paar jalgpalli tollivalvurite nägemata mõne koolipoisi põues
kodust täiesti rahatult ja õppinud Moskvas arstiks. Kuni vanaeani polevat ta kõnelnud oma isast ja kui ta tahtis viimaks omastega leppida, polnud nad nähtavasti elus, Dostojevskid ei elanud vanaks. Dostojevski isa oli arst, omas head praksist, iseloomult vali ja väga kokkuhoidlik (A.Meissaar 1935:8). Ema Marja oli kaupmehe tütar, kuid omas sugulasi ka intelligentsi hulgas (O.Urgart 1936:10). Naiseks kosis Mihhail Dostojevski endale kaunikese kaasavaraga kaupmehe tütre, kes oli ilus, heasüdamlik ja õrnatundeline, tervislikult aga nõrk, nii et ta suri varakult (A.Meissaar 1935:8). Kui Mihhail Dostojevski 1819. a. abiellus Marja Netsajeviga, oli ta Moskvas sõjaväe-arstiks. Ent juba järgmisel aastal siirdus ta tsiviilteenistusse Maarja vaestehaiglasse. Selles haiglas sündiski 11. novembril 1821 Dostojevskite teise lapsena Fjodor. Peale Fjodori oli abielupaaril
annaabi.ee 
