võimeline elama ka nõrgalt soolases merevees. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ESOLUC2.htm ) Maailmas on haug levinud Kaspia, Mustas, Balti, Valges, Barentsi, Arktika, Põhja ja Araali meres ning Atlandi ookeani nõos, Vahemere nõos ja Põhja-Itaalias. Laialdaselt on levinud Põhja-Ameerikas, Kesk-Aasias ja Siberis idapoolt kuni Anadõri nõoni (Beringi mere nõgu). (Kottelat & Freyhof, 2007) Puudub ta vaid Issõk-Kuli ja Balhasi järves, Krimmi ja Kaukaasi veekogudes ning Amuuri vesikonnas. (Spanovskaja, 1979) 6 Joonis 2: Haugi levila Euroopas (http://www.fk.ut.ee/elsee/est/pix/pl_04_oak-distribution_pike.jpg) Sigimine Haugid koevad kohe peale jäälagunemist aprillis ja mais. Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud
majandusteadusest. Külastas Peterburis olevaid eesti organisatsioone, muuseume, ooperietendusi ja kontserte. Ühel sellisel kontserdil kohtas ta tuttavat neidu Vilno sõjakooli päevilt tulevast Maria Laidoneri, kes tol ajal õppis konservatooriumis. Õige pea järgneski abielu ja 1913. aastal sündis poeg Michael Laidoner, kes aga viieteistkümne aastasena sooritas enesetapu. Esimese maailmasõja puhkemisel määrati Laidoner III Kaukaasi korpuse staapi. Oma vapruse ja juhtimisoskuse eest pälvis mees korduvalt tunnustust. Juba 1914. aasta novembris ülendati Laidoner kapteniks ja sai 1915 diviisi staabiülema kohusetäitjaks. Sama aasta lõpul määrati 31-aastane Laidoner rindestaabi luureosakonna ülema abiks. Järgmine aasta tõi kaasa alampolkovniku õlakud ja diviisi staabiülema ameti. Ühtlasi teenis Laidoner lahinguohvitseri aumärkide ,,raudse komplekti" ja suhteliselt harvaesineva Georgi kuldmõõga ,,Vapruse eest".
annaabi.ee 
