Hoolimata sellest, et kõik ei ole kulgenud päris plaanijärgselt (seoses autoomanike arvu plahvatusliku kasvuga pea kõikjal tekkinud nõudlus uute alade järele; samuti on sõrmed muutunud plaanitust palju paksemaks ning tekkinud on regionaalsed keskused), on Finger Plan jätkuvalt Suur-Kopenhaageni arendamise aluseks. 1.3. Transport 2.2.1 Ühistransport Kopenhaagenis on välja arendatud laiaulatuslik raudteevõrgustik, mida teenindavad S-tog (linnarong), kaugrongid ja metroo. Suur-Kopenhaageni alal katab raudteevõrk ca 600 km ca 200 jaamaga, umbkaudu 300 000 inimest kasutab raudteeliiklust igapäevaselt. Lisaks on linn kaetud peene bussiliinivõrguga, sh kaks veebussiliini. Kogu ühistransport on monopolina avaliku ettevõtte korraldada, kes sõlmib eri liine teenindavate operaatoritega all- lepinguid. Välja on arendatud ühtne piletisüsteem. Aleksandra Zeregelja 2.2.2 Jalakäijad Umbes 1955
osa jäätmeist ja utiilist. Seeläbi muutuks jäätmete, vananenud toodete ja utiili kogumine üha populaarsemaks ja samas üha tööstuslikumaks. Transpordi juures vajataks ka tulevikus kindlat arvu lennukeid ja laevu; ning nende energiaallikaks oleks siiski nafta. Kuid reisijate ja veoste transport toimuks täielikult elektri jõul. Sisepõlemismootor ei oleks enam liiklusvahendite jõuallikaks. Maapealne liiklus projekteeritaks neljatasandiliseks: Ülikiired kaugrongid; Mahamineku-lähtevagunid; automaatjuhtimisega horisontaalliftid; ning vanaaegne „kerge liiklus” selle kõikides vormides. Alustuseks rajatakse kõikides Euroopa maades katselised ökolinnad, mille rajamiskulud oleksid väikesed. Suurlinnade liiklus korraldataks ümber eespool mainitud viisil. Lisaks uuendataks veesüsteemi isepuhastuvale süsteemile ning kõik jäätmed leiaksid täieliku taaskasutuse. Vajaliku tööhulga- ja meeskonna osas leiaksid oma panuse kõik mitukümmend miljonit
annaabi.ee 
