Keskaja saabudes toimus mitmeid arenguid ja muutusi. Üheks olulisemaks arenguks oli rauatöötlus, tänud millele sai tehas uusi ja tugevamaid relvi. Relvastus oli keskaegsete sõjavägede juures loomulikult väga tähtis ning tänu rauatöötluse arengule pöörati väga tugevasti tähelepanu relvastusele. Relvad olid nii võitlusvahendid kui sostiaalse kuuluvuse sümbolid. Relvad jagunesid ründe- ja kaitserelvadeks. Ründerelvad Ründerelvad jagunevad lähirelvadeks ja kaugrelvadeks. Lähirelvad jagunevad veel varrepikkuse järgi kolmeks lühike vars (mõõk, pistoda), keskmine vars(kirves, vasar, nui) ja pikk vars (oda, hellebard). Kaugrelvad jagunevad ka kolmeks viskerelvad (ling, viskeoda), mehaanilised laskerelvad (vibu, amb) ja tulirelvad (püssid,suurtükid). 3 Lähirelvad Keskajal oli üheks populaarsemaks ja väärtuslikumaks relvaks mõõk, millega võitlesid enamasti rüütlid
Keskaja sõjarelvastus Keskaegsed relvad jagunevad ründe- ja kaitserelvadeks. Ründerelvad jagunevad lähirelvadeks ja kaugrelvadeks. Lähirelvad jaotatakse varre pikkuse järgi kolmeks: lühikese varrega e. käepidemega (mõõk, pistoda), keskmise varrega (kirves, vasar, nui; vars kuni 1m) ja pika varrega (oda, hellebard; vars kuni 2m). Kaugrelvad: viskerelvad (ling, viskeoda), mehaanilised laskerelvad (vibu, amb), tulirelvad (püssid, suurtükid). Kaitserelvadeks alla kuulusid kilp, kiiver ja kaitserüü. Mõõk keskajal kõige levinum relv
annaabi.ee 
