häirivgi, et on vaja nii palju kui võimalik istuda kusagil virtuaalses keskkonnas. Ka minu enda generatsioonis on muidugi virtuaalsusse sukeldumine väga levinud, aga minust isiklikult on see üldplaanis mööda käinud ma pole kunagi mõistnud, kuidas arvutimängudesse jms. irdumine ära ei tüüta. See maailm on ebareaalne. See ei puuduta meid. Kui kogeme seiklusi, kogemusi ja adrenaliini ainult sel rindel, mis ei seostu mitte kuidagi moodi meie isiksustega, siis kaugeneme aina enam kõigest, mis meie ümber päriselt on, kaasaarvatud inimestest. Neist ehk peamiseltki. Palju ekraanijõllitamist muudab inimese võrdlemisi tuimaks ja apaatseks, tema emotsioonid moonduvad, ta ei pruugi enam aduda, mis tõepoolest ümberringi toimub. Lõppkokkuvõttes me ka suhtleme omavahel niiviisi aina vähem. Igaüks jõllitab oma ekraani ja see ongi koosviibimise aeg küllaltki omane 21. sajandi perekonnale. Kui neis asjus suudetaks piiri pidada, oleks juba kenasti
saadud informatsiooni või nähtud detaili. Õppides, lihtsalt telekat vaadates või muuga tegeledes tuleb meil tihtipeale endale omaks võtta üllatus, et meie senine arvamus või teadmine osutus hoopiski valeks. Osad muutused meiega võivad ka toimuda lihtsalt olukorra sunnil ja need toimuvad pikkema aja jooksul. See võib juhtuda siis kui oleme sunnitud vahetama oma elukohta, töökohta kooli või muud taolist. Alguses ei tundu see mõte kuidagi meelepärane olevat. Sest me sellisel viisil kaugeneme oma lähedastes inimestest. Ja tihtipeale peame korrigeerima oma senist eluviisi uute tingimuste järgi. Hiljem aga avastame me kindlasti, et asi polegi nii hull. Vahetades oma ümbruskonda saame alati teada midagi uut, me õppime uusi kombeid. Kolides, aga üldse ühest riigist teise, hakkame me pikema aja jooksul selle riigi rahvaga sarnaselt käituma ja mõtlema. Muutused mida me teadlikult sooritame iseenda välimuse ja käitumisega toimuvad meie enese sundimisel
omast. Heideggeri arvates lahutas Platon asjade olemuse asjadest endist. Inimene ei pääse just sellise ideelise ja materiaalse asjade eristuse tõttu maailmast enam aru. Kaasaegne maailm on tehniline ja ei mõtle tervikuna, asjade omavaheliste seoste kaudu. Teaduslik-tehniline maailma ei küsi iseenese toimimise kohta. Usk teaduse tõsikindlusesse teeb inimesed pimedaks ja võtab vastutuse üksikisikult ise mõelda. Asjade olemust kusagil ideaalses vormis otsides kaugeneme me nende KONTEKSTIST, mis tegelikult asjad olemasolevaks teeb. Kreeklased enne Platonit olid teadlikud sellest, et igasugune defineerimine on nö poolik tegevus, st eeldab mingisugust eelvalikut ja mingisuguste omaduste eelistamist teisele. Avatud oli enese kohta küsiv mõtlemine, kriitiline mõtlemine. Tegelik mõtlemine leiab Heideggeri arust aset luules. 13 6 8)
paljajalu käia, seitsmekümneaastasel emal leivapalukest teenida kui tegema midagi muud peale oma kunsti. G. B. Shaw Kunstniku tagasihoidlikkus tõstab tema teose väärtust samal määral, nagu null tõstab arvu väärtust. G. L. Bernini Vanasõnad räägivad üksteisele vastu. Selles seisnebki rahvatarkus. S.J. Lee Võimekus ilma võimaluseta ei maksa midagi. Napoleon Bonaparte Ideed pole püsivad: nendega tuleb midagi ette võtta. A. N. Whitehead Tõele lähenedes kaugeneme tegelikkusest. S.J. Lee Iga päev on lehekülg sinu eluloas. Araabia vanasõna Igaüks on paratamatult oma eluloo kangelane. J. Barth Edukas mees ehitab vundamendi kividest, millega teda loobitakse. Tundmatu Kui tahad üht asja saavutada, siis tuleb sajast loobuda. F. Rüekert Võit on selle mängija päralt, kes teeb eelviimase vea. Tundmatu Kõik rahvad austavad oma elavaid konformiste ja surnud mässajaid. Tundmatu Iga sajand, omandades uued ideed, omandab ka uued silmad. H. Heine
annaabi.ee 
