Laenkeelend ehk laen võib olla meie keelde võetud laenhäälik (nt f ja s eesti keeles), liide (nt vene laen nik), tarind (nt saksa mall saab lõpetatud), tüvi, sõna, väljend või tähendus. Siinkohal huvitab meid leksikaalsete üksuste laenamine. Eesti keel on palju laenanud kõigilt hõimudelt ja rahvastelt, kellega tal on olnud kokkupuuteid. Hilisemal ajal on lisandunud kirjalik mõju: kirjasõna kaudu oleme mõjutusi saanud kaugemateltki rahvastelt. Tänapäeval oleme taas suuliste mõjukanalite raadio ja televisiooni meelevallas, kirjalikest on juurde tulnud Internet. Laensõnad on enamasti käinud koos kultuurimõjudega: oleme laenanud sõnu koos esemete ja nähtuste endiga. Ent on olnud ka psühholoogilisi põhjusi. Näiteks on liiga kanged sõnad vajanud võõraid eufemisme või on võõramaine väljendus külgetõmbavam olnud kui oma. Sõnavara päritolu. Põlis, laen ja tehissõnad
Usuti, et nii toimida on kariloomadele kasulik sünnib palju tähnilisi tallekesi ja kirjusid vasikaid. Lõuna-Eestis mäletati veel saja aasta eest, et kodusid külastavatele hingedele tuli saun kütta, saunaviht ja soe vesigi lavale valmis panna. Komme ise aga on nii vana, et pidime olema siis veel rahvaks kujunemata, segi balti hõimudega samasugune on olnud hingede vastuvõtt Lätis. Saunakütmisest hingedele on teateid soomlastelt, karjalastelt ja liivlastelt ning kaugemateltki keelesugulastelt. Hingedele on toitu pandud kõrvalisse kohta, enamasti tarepealsele. Lätlastel on hingedele toidu panemise päevaks olnud simunapäev (28. okt.), eestlastel mingi nädalapäev, näiteks neljapäev mitme nädala jooksul. Oodatavaid kutsuti nimepidi toite maitsma, vabandati, et paremat pole pakkuda, ja kui hingesid jälle ära saadeti, pöörduti nende otsekui elavate poole, et nad ka edaspidi
annaabi.ee 
