Vaenlastega võitlesid peamiselt väiksed vabtahtlike salgad kuhu kuulusid ohvitserid ja koolipoisid. Sõjavägede ülemjuhatajaks nim. J.Laidoner. abi saadi välisriikidelt:tallinna saabus Briti laevastiku eskaader, vabatahtlikud Soomest, mõne võrra hiljem tuldi ka Taanist ja Rootsist. Detsembri lõpul hakasid rahvaväe üksused andma punarmeele valusaid vastu lööke ning 1919aasta esimestel päevadel enamlaste pealetung peatati. Kuid vabadussõda polnud veel kaugeltgi lõppenud. Säästmaks maad uutest purustustest otsustati viia Eesti sõjategevus Eestist väljapoole. LÕPP- nov.1919 jõudis puanarmee uuesti eesti piirini ning terve detsembri kuu tuli rahvaväel tõrjuda punaarmee üli vägevaid rünnakuid Narvale. Rinde olukord halvenes, mis tõttu tõusis sõja lõpetamis vajadus ja Jaan Tõnissoni valitsus otsutas minna läbirääkimistele. Rahulepingule kirjutati alla alles 2.Veebruar 1920 (Jaan
keskkonnas hukka mõista tolle aja tavasid ja tõekspidamisi, kuna selles kontekstis oli vere valamine meelelahutuslikul eesmärgil igati loomulik. Gladiaatorimängude traditsioonil oli Vana-Roooma ühiskonnas oma kindel ja sugugu mitte tähtsuset koht. Järgneva tekstiga püüangi lugejani tuua gladiaatorite ning gladiaatorivõiltuste tähenduse ja tähtsuse Vana- Rooma ühiskonnas. Tähenduse, mis ei seisnenud kaugeltgi ainult meelelahutuses. Alustuseks lahkaksin pisut ühte huvitavat võrdlust, mis on välja toodud gladiaatorite võitlusareeni ja Vana-Rooma ühiskonna vahel. Nimelt on iidset amfiteatri ülesehitust võrreldud Vana-Rooma ühiskonnakihtide jaotumisega, kus kõige tähtsamal, kesksel positsioonil asub riigipea, temast pisut eemal kõrged riigiametnikud, senatiliikmed, nobiliteet, vähemtähtsatel positsioonidel harilik kodanikkond, kõige viimastes ridades võisid mänge
Haridustee lõpul seisis filosoofia omandamine. Seda ainet peeti teaduste teaduseks ja kunstide kunstiks, ilmalike teadmiste tipuks, kust edasi viis tee juba kõrgema taevaliku teaduse- teoloogi juurde. 25 Kõik eelnev käis loomulikult ainult poiste kohta. Tüdrukute kooliharidus piirdus paremal juhul lugemaõppimisega, millele võis lisanduda mõne naisele sobiva käsitööoskuse omandamine. Kuigi kirjaoskus ei olnud kaugeltgi mitte üldine, oli Bütsants om aja kohta küllaltgi kõrge haridustasemega maa. Siin leidus kaugelt rohkem haritud inimesi kui Lääne-Euroopas, kus olukord hakkas muutuma paremuse poole alles renesanssi saabudes. Kui nüüd tõesti jälgida tervet Bütsantsi olemust ja ühiskonnakorraldust, jääb mulje et igalühel meist oleks sealt midagi õppida. Bütsantsi vaatamisväärsused, teadustööd ja kirjandus on killuke tähtsat ajalugu, mis iga uurija imestama paneb ning tekitab
annaabi.ee 
