taeva silm kantakse silma tunnused üle päikesele nende mõlema tähendusliku ühisosa alusel. Päike kui nähtus avaneb uuest vaatepunktist — silmasarnasena; silma olemus täieneb omakorda päikesesarnasusega. Metafoor lähtub lausetähendusest, kuid eemaldub sellest (taevas ei ole silmi — otsesõnaline väide oleks väär): ilmse sarnasuse tõttu silmaga aga vihjatakse päikesele. Otse öeldu (taeva silm) ja tegelikult mõeldu (päike) lahknevad, kuigi neil on ühisosa — tekib kaudosutus, vihje ehk tähenduse ülekanne. Metafoor on suurepärane vahend kulunud tähenduse värskendamiseks või tuntu abil tundmatule viitamiseks. Mõned näited mõistatusliku ala hõlvamisest: Miks läksid vara magama, / vara haudaje vajusid (rahvalaul) ISIKUSTAMINE ehk personifi tseerimine — millelegi mitteinimlikule isikuomaduste omistamine: Mõte südant sööb (G. Suits); Nüüd nutab mu igatsus (E. Enno); Toomingad valvavad talu, / üle ussaia vaatavad kopli(H. Visnapuu).
Päike kui nähtus avaneb uuest vaatepunktist silmasarnasena; silma olemus täieneb omakorda päikesesarnasusega. Metafoor lähtub lausetähendusest, kuid eemaldub sellest (taevas ei ole silm otsesõnaline väide oleks väär): ilmse sarnasuse tõttu silmaga aga vihjatakse päikesele. Otse öeldu ja tegelikult mõeldu lahknevad, kuigi neil on ühisosa tekib kaudosutus, vihje ehk tähenduse ülekanne. Metafoor on suurepärane vahend kulunud tähenduse värskendamiseks või tuntu abil tundmatuile viitamiseks. Metafoori alaliikidena tõusevad esile isikustamine, ümberütlus, tabu, sümbol, allegooria, iroonia, oksüümoron ja sünesteesia. Isikustamine ehk personifitseerimine millelegi mitteinimlikule isikuomaduste omistamine: Mõte südant sööb; Nüüd nutab mu igatsus.