Tema jaoks üks mudel, mis oli samuti ratsionalistlik ja pragmaatiline - natsi- Saksamaa – ka tehniline. Teine, mida ta kummalisel kombel ei vastandanud natsi- Saksamaale oli kapitalistlik süsteem. Diktaatorlikud süsteemid valgustuse tulemus. Humanism ei ole inimsõbralikkus, inimkesksus. Kultuuritööstuslik tootmine. Kunstiteos oma mittelõpetatuses annab edasi looduse mittelõpetatust. Kaubavorm – sotsiaalsed suhted, mis on olnud osalised kunstiteose loomisel, peidetakse kaubavormi ära. Kaubana toimib kunst üldse teistmoodi. See on A. jaoks tähtis küsimus, puudutab taaskord autonoomiat. Kunstiteose autonoomia ei tähenda, et kunst oleks väljaspool sotsiaalsust, ka mitte seda, et kunstiteos oleks kuidagi ükskõikne ühiskonna suhtes. Küll on autonoomia vastandatud sellele, mida A. nimetab ladina keeles reifikatsioon (res) – Verdinlichtung (saks.) – asjaks muutumine. Kapitalismi loogika on see, et ka kunsti saame muuta „asjaks“, kaubaks. See
laenud!). - Kaasaegne, Britanniast levinud nn. Cultural Studies (kultuuriuuringud) on sellisest hierarhilisest lähtekohast püüdnud loobuda (nii 1960-70-ndatest alates. CCCS Birminghamis 1964???). Keeleteaduse, semiootika, antropoloogia ja sotsioloogia kaudu on tulnud uusi impulsse kultuuri uurimisse. Subkultuurid on huvitanud sotsiolooge juba 1930-ndatest (nn. Chicago koolkond). Populaarkultuur ka uurimise alla: kaubavormi tõttu on eesmgiks lai levik, ning on tihti ühiskonnas valitsevatele arusaamadele/ideoloogiatele lähemal, kergemini nähtavalt seotud kui kõrge kunst. Seepoolest huvitavam/viljakam uurimusaines kui eesmärgiks on mõista ühiskonda laiemalt, mitte ainult individuaalselt kunstiteost ennast. * üheks uurimise teemaks ongi nende kolme (subkult, popkult, kõrgkultuuri kaanon) vah. suhe ning suhe n-ö. valitseva ideoloogiaga (Patrick Fuery & Nick Mansfield (2000): Cultural Studies
annaabi.ee 
