Minu arvates oli Varus selleks liiga harjunud Süüriaga, kus kohalike peale võis palju kindlamalt loota, kuna Süüria oli olnud Rooma provints palju kauem kui Germaania alad. Samuti ei olnud ta elukutseline sõjaväelane ja ilmselt seepärast ta ei mõistnud, mis võib juhtuda kui tema armee tõesti otse vastase varitsusse läheb. Enne rahutuste algamist oli Varus saatnud üle kogu provintsi laiali väikseid väeüksusi. Kohalikud hõimud palusid neid appi kõiksugu tööde jaoks: kaubavoore kaitsema, korda pidama ja kurjategijaid arreteerima. Nüüd kogus ta nad kiiresti kokku, kuna ta ei tahtnud marssida rahutusi maha suruma väiksearvulise sõjaväega. (The Battle in the Teutoburg Forest 2006) Sellest küljest näitas Varus end väga võimekana. On ainult loomulik saata üle provintsi laiali väikseid väeüksusi, et provintsi üle efektiivsemalt valitseda, aga neid on jälle väga raske kokku koguda ja neist jälle üks suur armee teha
Matka neljas reegel- kui sul on tähistatud rada ees, siis tunned end turvaliselt ja jõuad alati soovitud kohta välja. Kui sul on avar vaade, siis võib kompassiga minek võõras kohas päris loov tegevus olla. Sisenesime tihedasse kuusemetsa, mis ümbritses Bucegi ümbrust. Sammusime kummalisel laial rajal, mis paistis olevat rajatud väga hoolega ja väga ammu. Korraga plahvatas- selge, me oleme iidsel kaubateel! Hardusega vaatasime tihedat metsa ja kujutlesime kaubavoore veeremas kaitsva ratsasalga saatel. Õhtu lähenes, läbitud oli juba palju maad. Tekkis erinevaid ettepanekuid: jääda laagrisse niipea kui ojakese leiame või minna pikalt lausa Bucegi püstloodis kaljude alla välja. Teede ristumiskohal läks Neeme kaarti kaasa võttes ojakest otsima, meie kinnitasime keha traditsioonilise sokolaadi ja allikavee kokteiliga. Vihma hakkas tibutama, esimest korda otsisime välja midagi vettpidavat.
annaabi.ee 
