Tallinnast läbi Tapa Tartusse. Pärast seda sai Tapast kiiresti kasvav raudteeasula. Raudteelistele rajati elamuid, võõrastemaju, apteek, kool, kõrts, hobupostijaam ja väiketööstuseid. Tapast sai ruttu põhiline raudteesõlm ning tänu sellel sai Tapa raudteejaamast II klassi jaam, kuhu loodi ka veeremi remonditöökoda ja depoo. 1940.ndad aastad on Tapa raudtee ajaloos traagilised aastad. Nendel aegadel pandi kaubavagunitesse üle saja inimese, et nad Siberi poole teel saata. Asumisel lõppes umbes 20 tapalase maine tee ja 30 meest lõpetas vangilaagris. Tapa raudtee on ka 21. sajandil tähtis sõlmpunkt Eesti raudteevõrgustikus ning kuigi raudtejaam enam ei tegutse, suviti toimuvad seal erinevad teatrietendused ja avatakse pop-up kohvikuid ning on üks Tapa põhisümbolistest. Kaitsevägi Kaitseväelinnaku esimese rajatise, lennuvälja, ehitamist alustati 1939. aastal ning lõpetati 1950. aastal
tantsukursuste vastu. Sadamas ja mere ääres oli palju põnevat. Kevadtalvel tulid sadamasse hiigelsuured Vene jäälõhkujad Jermak , Svjatogor, Lenin ja Krassin, viimane eestlasest kapteni Karl Jõgiga. Süsi oli kuhjatud majakõrgusesse paarikümne meetri pikkusesse hunnikusse, kust söetolmust mustad madrused seda vitstest korvides jäälõhkuja punkrisse kandsid. Söehunniku kõrval oli puldaniga kaetud nisulade. Sealt kühveldati Ameerika toiduabina saadud nisu labidatega kaubavagunitesse, mis peagi sõitsid Narva poole. Vana Vunts, Pööningupoiss ja teised Jakob Westholm oli lühikest kasvu, ülisirge kehahoiakuga, siilisoenguga mees, keda hüüti tema lühikeste vuntside järgi Vuntsiks. Ta nõudis täpsust, ausust ja karskuse pidamist. Ta järgis vaimseid väärtusi, mis on olnud kompassiks enamiku vestholmlaste eluteel. Meie eesti keele õpetaja oli Rakvere Õpetajate Seminari lõpetanud Nigol Andresen, kes oli tuntud oma sotsialistlike vaadete poolest
annaabi.ee 
