tekkis arvukamalt nooremaid maaomandita poegi, kes olid valmis seiklema minema. (Allan 2004:12). Esimesteks rändajateks võib nimetada praegusel Rootsi alal elavaid viikingeid, kes suundusid oma hea geograafilise asendi tõttu itta. Peamiselt tungisid nad Läänemerd ületades ja edasi mööda suuri jõgikondi Venemaale. Võtnud üheksanda sajandi lõpupoole enda valdusse juba olemasoleva slaavlaste asunduse Novgorodis, muutsid nad selle tähtsaks kaubapunktiks, mis kontrollis kaht suuremat lõuna poole viivat marsruuti. Üks tee kulges piki Dneprit Kiievisse, kuhu asutati veel üks keskus ja sealt Mustale merele, avades seega ligipääsu Bütsantsi pealinnale Konstantinoopolile. Teine marsruut viis rootslased ligikaudu 4000 km mööda Volgat allavoolu Kaspia merele, kust algasid Bagdadi viivad karavaniteed. (Allan 2004:12-13). Kui rootsi aladel elanud normannid vaatasid itta, siis Taani omad pöörasid pilgud lõuna poole
Osade ajaloolaste arvates valitses Rjurik algul hoopis Ladogas, kust arheoloogilistel kaevamistel on leitud mitmeid 9. sajandist pärinevaid skandinaaviapäraseid leide, ja haaras 862 ise soodsas olukorras võimu Novgorodis. Müüt varjaagide valitsema kutsumisest tekkis alles 11. sajandil ning sattus 12. sajandil kroonikatesse Vene valitsejasoo päritolu seletuseks. Kindel on aga asjaolu, et Novgorod sai tähtsaks kaubapunktiks, mis kontrollis kaht suuremat lõuna poole viivat marsruuti. Üks tee kulges piki Dneprit Kiievisse, sealt edasi Mustale merele, avades seega ligipääsu Bütsantsi pealinnale Konstantinoopolile. Teine marsruut viis laevasõitjad ligikaudu 4000 km mööda Volgat allavoolu Kaspia merele, kust algasid Bagdadi viivad karavaniteed. Viikingid kaubitsesid muuhulgas ka orjadega, kelle nad olid saanud sõjasaagi või andamina slaavi rahvastelt, kelle hulgas viikingid oma äri ajasid
annaabi.ee 
