"Saksa ja mittesaksa varauusaegses Tallinnas"?. Töötas läbi Taani hindamisraamatu - kogu Põhja-Eesti asutus. Publitseerinud ka allikaid. Ta ei olnud ajaloolasena korrektne, uskus oma hüpoteese. Manfred Hellmann 1912-1992 - õpilased on olnud Saksa ajaloolased, kes on Liivimaad uurinud Angermann - Johanseni viimane õpilane, tegeles Venemaa ajalooga, Hansa ajalooga. Õpetanud terve rea saksa ajaloolasid, kes Liivimaa vanema ajalooga tegelasid. Niitemaa 1917-1991 - sotsiaalajalugu ja kaubandusajalugu uurinud Herbert Ligi, Sulev Vahtre ja Enn Tarvel. Benninghoven - ajaloo standardteoste autor. Poole ajaloolased on ka andnud panuse Liivimaa ajaloo uurimisse, eriti Toruni ülikooli ajaloolased. 13.02.12 Keskaja Eesti ajalooallikad. Potentsiaalselt on allikas iga kaasaegne asi - tekst, ese, pilt, samamoodi nt keel, muutused, mis on keeles toimunud sellel ajal. Keel selle poolest keeruline, et meil pole keelajaloo kaasaegseid allikaid. Vanemad
Ajalootekstid ei ole midagi enesestmõistetavat ega ka objektiivset. Millest tuleneb väide, et ajalugu on konstruktsioon, kellegi poolt ülesehitatud käsitlusviis? Allpool on mõned mõtlemisainet pakkuvad märksõnad. 1. uurija distantseeritus, kogemuse erinevus 2. konteksti muutused, tõlgendamise küsimused; võimalikud seosed või üldistused, mille tegelik alus on küsitav, järgmise põlvkonna jaoks arusaamatu vms. 3. uurija mitmesugused huvid ajaloo käsitlemisel (nt sõjaajalugu, kaubandusajalugu, põllumajandusajalugu; nt klassipositsioon, võimuküsimused/propaganda, avalik või salajane okupatsioon / kolonialiseerimine kuidas on kasulik ajalugu näidata, millest kasulik vaikida => kes tellib "muusika" ja kes maksab? St millegi õigustamine.) 4. objektiivse ja subjektiivse ajaloo ebamäärasus: subjektiivsete lugude (nt mälestuste) koondamine mingil kindlal teemal võib kokkuvõttes moodustada objektiivsema pildi kui nn objektiivne või teaduslik ajalugu, kus termineid
annaabi.ee 
