Daniel Vaariku tähelepanek võrdleb seda tungi saada osa surematusest kõikvõimsa looduse seadustega: ,,Traditsioonidele on iseloomulik mineviku venitamine tagurpidi pikksilmaks, mille toru otsast sisse vaadates jääb mulje, et mingi asi on olnud aegade algusest peale, vahel jääb mulje, et tegemist on lausa loodusseadusega." Siit leiab veel ühe põhjenduse, miks on traditsioone vaja: saamaks rahuldatud soovi osaleda milleski iidses või kauakestvas, mis tundub inimese lühikese elueaga võrreldes lausa surematu. Alati saab hakkama minevikku teadmata, ent see on sama ebameeldiv kui sihitu kompamine ruumis, kus keegi on unustanud lambipirni vahetada ja valitseb täielik pimeduse kaootia. Osaledes traditsioonides, kujuneb parem arusaam meist endist kui ühest terviklikust ühiskonnast. Meil on neid vaja, ja nemad vajavad meid, et eksisteerida. Olles teineteisest sõltuvuses ja saades kasu, pole mingit põhjust niivõrd
Mis sest! Mis sest! tukub, aimamata verd. Eest rebit laineil haak ja olm: Ons see minu oma suu, sööb sõõrmeid sinisoola tolm. mis neid surnud sõnu poetab? Eest lükat mere jäine riiv: Hapraid askeldusi soetab saand merest maantee - taeva viiv. käsi, küljes mõni muu? Ees samme vibuhändlik sirk, Sammun, koban samas kongis, pää kohal tuiskab tuulekuul. mille varbadega harjut. Ja riideis tuul ning põues tuul - Kauakestvas leinarongis löön ise õõtsuma kui pirk. hädakisad ammu karjut. Ja rannal valge varvas-aid. Silmil vist on surilina; Kolm mütsi, miski mütse all: häälitsed kui võõras lind. sääl kargleb kaarik-kukerpall, Ons see minu oma mina? kui sõidaks võõraid teid ja maid. Ons see minu oma rind? Käin ise võõraid teid ja maid. Millal kõrv mu üle vere Kõik ümber kirev, kuld ja küüt, erksalt kuulatusse vajuks?
annaabi.ee 
