Tuntuim neist oli Livia portikus, mis kujult oli 115 m pikk ja 75 m lai täisnurkne rajatis. Portikusaiad mõjutasid nähtusena keskaja kloostriaedu ja samuti näiteks renessansi õuedega aedu. Sellega paralleelne nähtus oli peristüülaed. Rooma aedade kohta võiks kõigepealt välja tuua, et need sidusid hooneid ümbritsevaga. Esimesed aiad olid puudesalud hoonete ümber. Roomlaste linnamaja kujutas endast esialgu aatriumi (vanarooma elamu tähtsaim eluruum katuseavaga, millest vihmavesi voolas põrandas olevasse basseini) ja selle sisemuses ei olnud aiale kohta. Hiljem lisandus kreeklastelt ülevõetuna peristüül (katusega sammaskäikudest ümbritsetud avaõu). Kuna peristüül oli kaitstud, oli see väga sobiv taimede kasvatamiseks. Sellise aatrium-peristüüli tüüpi elumaja siseõu kaunistati skulptuuride, ilupõõsaste ja lilledega. Kasutati potitaimi ja sealt ei puudunud ka vesi. Õue ümbritseva galerii seinad olid kaunistatud seinamaalidega
Hiljem on paljud arhitektuuriteoreetikud inspiratsiooni ja eeskuju võtnud just Vitruviuse traktaadist, teiste hulgas ka hiljem käsitlemisele tulev Leon Battista Alberti (De re aedificatoria, 1485) ning Andrea Palladio (Il Quattro Libri De Archittectura). Rooma aedade kohta võiks kõigepealt välja tuua, et need sidusid hooneid ümbritsevaga. Esimesed aiad olid puudesalud hoonete ümber. Roomlaste linnamaja kujutas endast esialgu aatriumi (vanarooma elamu tähtsaim eluruum katuseavaga, millest vihmavesi voolas põrandas olevasse basseini) ja selle sisemuses ei olnud aiale kohta. Hiljem lisandus kreeklastelt ülevõetuna peristüül (katusega sammaskäikudest ümbritsetud avaõu). Senaator Domitiaani residentsis asuva aatriumi ja peristüüli plaan. Kuna peristüül oli kaitstud, oli see väga sobiv taimede kasvatamiseks. Sellise aatrium-peristüüli tüüpi elumaja siseõu kaunistati skulptuuride, ilupõõsaste ja lilledega. Kasutati potitaimi ja sealt ei puudunud ka vesi