põhjapõdrad, muskusveised, lumekakud. (Randla 1990, Lk 31) Peaaegu mikroobivaba õhk võimaldab kiskjail oma saki süüa isegi aasta peale selle surma (nekrofaagia). Paigutine toidunappus tingib toitumise teiste väljaheidetest (koprofaagia) näiteks vandelkajakas ja jääkajakas. (Randla 1990, Lk 28 ) Külma talve elavad koopais üle: kärp , nirk, püü, hüljes, karu, lemming . Jalgade külmumuse vältimiseks püüavad roosa- ja vandelkajakas saaki veepinnalt nokaga haarata. Tihe kattesulestik, arenenud udusulestik, aluskarv, udusulgede ja karva eriline ehitus ning nahaalune rasvkude (traan) aitavad külma ja tuule mõju leevendada. Arktika loomadel on veres antifriis-külmaga suureneb nende vere glütseriinisisaldus. Selle tõttu taluvad mõned mardikad isegi 80- kraadist külma. Põhjas elavad loomad on suuremad , sest suur keha annab vähem sooja ära (viigerhüljes, valgejänes , hunt). (Randla, 1990, Lk 28)
Tapaküpseks saavad nad 50...55 päevaga, olles siis 2...3 kg rasked. Pekingi part Pekingi pardid pärinevad Hiinast. Eri maades aretati pekingi parte erinevates suundades ning seetõttu pole ka lindude tõutunnused ühesugused. Pekingi pardi kehahoid on poolpüstine, kere massiivne, saba poole 30° nurga all allalaskuv. Pea on lühike ja lai, kõrge kumerdunud lauba ja sügaval asetsevate silmadega. Jalad on jämedad, lühikesde, värvuselt punakasoran¸id. Kattesulestik on valge, sügisel kreemikaskollane, nahk helekollane. Kliimatingimuste suhtes pole pekingi pardid nõudlikud. Nad on varavalmivad, kergesti nuumatavad, elujõulised ja paistavad silma hea söödakasutusega. Noorlinnud on tapaküpsed 50...52-päevaselt, kaaludes siis 2...2,5 kg. Täiskasvanud isapart kaalub keskmiselt 4,1 kg, emaspart 3,6 kg. Pekingi emaspardid on head 58 KALAKASVATUSE ERIALA
annaabi.ee 
