Sarnaselt Romeo ja Julia loole oleks võinud kõik hästi minna, kuid saatus tuli ja vahele ja ei lasknud. Hans Magnus Enzenberger "Titanicu põhjaminek" "Titanicu põhjaminek" on vägagi omanäoline luuleteos. Tavaliselt pole poeemid nii sotsiaal- ja ühiskonnakriitilised. "Titanicu põhjaminek" vaatleb maailma lõppu ja inimesi selles. Kohati oli mul raske mõista, mis autor mõne reaga on öelda soovinud või mõista metafoore ja viiteid. Katsungi anda ülevaadet sellest, mida mõistsin. Teose suur teema on katastroof ja maailma lõpp. Autor vaatlebki erinevaid inimtüüpe kaose keskel. Mulle tundub, et autor püüab öelda, et kui tühised inimesed end ei muuda, siis polegi lõpp kaugel. Jäämägi triivib üha lähemale, kui rahvas ikka tegeleb oma väiklaste probleemide ja mõtetega. Samas on luuletaja ka enda suhtes kriitiline "toona oli mul õigus.
pastor seda meile seletas, seesama, kes tol korral oli kirikus. Ja siin ongi see kolmas põhjus, miks ma nutta ei saand, kuigi ma nii väga tahtsin. Mitte just, et Köleri pärast, vaid muidu niisama, sest nutu järel on ikka nii hea ja kerge tundmus. Ja teate miks? Tädi ütleb ikka, kui ma kangesti naeran: hoia end, naeru järel tuleb nutt. Aga kui naeru järel tuleb nutt, eks siis nutu järel tule naer. Muidugi, nutu järele tuleb ikka naer, sest ega keegi igavesti või nutta. Sellepärast katsungi heast-paremast tubli nutu kätte saada ja mõtlen ja mõtlen siis: soo, nüüd on nutt nutetud, nüüd pole tükil ajal enam midagi karta. Tulgu, mis tuleb, aga hea naer on nüüd soolas. Nõnda läksin kirikussegi peaasjalikult selleks, et nutan seal hea peatäie, sest seal on viisakas koht ja viisakas aeg ka -- Köler on surnud, aga kõik läks nurja. Sest niipea kui ma pastori halli pead nägin, mõtlesin ma kohe: seal ta nüüd põlvitab ja mõtleb oma igavest elu. Mõtleb igavest
annaabi.ee 
