214 jutustas mulle kõiksugu asju põrgust ja ma ütlesin, et tahaksin olla seal. Sellepeale läks ta pööraseks, aga ma ju ei tahtnud midagi paha öelda. Ma tahtsin ainult minna kuhugi, ma tahtsin ainult mingit muutust, ükskõik missugust. Ta ütles, et on patt öelda, mis ma ütlesin; ütles, et tema seda ei ütleks mingi hinna eest; ütles, et tema tahab elada nii, et saab taevasse. Noh, ma ei näinud mingit kasu selles, kui saaksin sinna, kuhu tema saab; ma siis otsustasin, et ma ei katsugi sinna saada. Aga seda ma ei öelnud, sest sellest oleks tulnud ainult pahandust, head mitte midagi. Aga ta oli juba kord algust, teinud ja jahvatas edasi ning jutustas mulle taevast kõiksugu asju. Ta ütles, et seal pole muud teha kui päev otsa kandlega ringi käia ja igavesti laulda. Sellest ma suurt ei hooli. Aga seda ma ei öelnud. Ma küsisin, kas ta' arvab, et Tom Sawyer saab sinna, ja ta ütles sügavasti ohates, et kindlasti küll mitte
viie- ja kuuekan-dilisi ning vormituid nägusid, mis üksteise järel august olid paistnud, ilma et nad seda grotesksuse ideaali oleksid väljendanud, mis rahva orgiast elevil meelekujutuses oli tekkinud, võis võitjaks saada ainult niisugune meeliülendav lõust, nagu see nüüd koosolijaid hämmastas. Isegi Coppenole plaksutas talle; Clopin Trouillefou aga, kes ka võistles (ja kes võis oma näo jumal teab kui inetuks moonutada), tunnistas enese võidetuks. Meie ütleme sedasama. Me ei katsugi lugejale pilti anda sellest neljakandilisest ninast, sellest hobuseraua moodi suust, sellest pisikesest vasakust silmast, mis ruske kulmupõõsa varju kadus, kuna kogu ta paremat silma varjas määratu suur käsn; neist korratuist, mitmest kohast katkistest hammastest, mis meenutasid kindlus-müüri sakke; sellest rakkus huulest, mida üks ta hammastest kinni haaras nagu elevandi kihv; sellest vaoga lõuast ja enne kõike
ütles ema alati: Küll seda preili Maurust vist armastakse. Kust sina seda tead? küsin mina. Vaata, kuis ta kõnnib, kuis ta astub, ütleb ema. Keha nagu vedrude peal ja pea nii püsti. Ei see muidu nii ole, kui ainult, et teda armastakse. Teate, mis mina siis tegin. Mina katsusin ka nõnda kõndida nagu preili Maurus, et kõik näeksid ja usuksid, et ka mind armastakse, aga ma ei saand nõnda, tänapäevani ei saa. Ema ütles mulle siis: ära parem katsugi, sest ei tule midagi välja. Las tuleb enne armastus, muu tuleb muidugi. Eks näe, kuis ta siis kõnnib, kui ta ükskord koju tuleb. On ta väga haige?" ,,Ma ei tea," vastas Indrek ja ta tundis, kui imelik see on, et ta nõnda pidi vastama. Natukese aja pärast lisas ta juurde: ,,Vihm hakkab juba üle minema." ,,Jah, müristamine läheb juba kaugemale," vastas neiu ja rääkis siis edasi, vahtides oma ümmarikkude silmadega pimedikus Indrekule otsa: ,,Küll ta Saksamaal terveks saab. Meie
annaabi.ee 
