kättesaamiseks süstitakse sinna enne natuke füsioloogilist lahust. Kopsuvormi korral on uuritavaks materjaliks röga, harva esineva soolevormi puhul roe. Kõikide haigusvormide korral on uuritavaks materjaliks veri. Rekonvalestsentsperioodil on uuritavaks materjaliks vereseerum. Uuritakse ka laibalt võetud kudesid. DIAGNOOSIMINE. ALGMATERJALI MIKROSKOOPILINE UURIMINE. Uuritav materjal värvitakse Giemsa, Grami või Wayson’i järgi. Preparaadis otsitakse bipolaarselt värvunud mikroobe. Katkutekitaja bipolaarsuse esiletoomiseks on parim värvimine Waysoni järgi, kuid meetod on mittespetsiifiline! NB! Mikroskoopiliselt võib erandjuhul uurida ka verd, sest haiguse terminaalses faasis esineva septitseemia ajal toimub sageli intensiivne Y. pestis’e paljunemine veres (positiivsed 30–40% uuringutest). Uuritavat materjali võib töödelda ka fluorestseeriva seerumiga ja kasutada otsest immunofluorestsentsmikroskoopiat (IF). IF eeliseks on kiirus ja suhteliselt kõrge sensitiivsus.
vinelandii Agrobacterium Polüsahhariid Glükoos tumefaciens Biofilmi moodustamiseks on kapsel hädavajalik. Kapsli abil bakter kinnitub pinnale ning moodustab enda ümber kaitsva limakihi, mis on suhteliselt kemoresistentne, hoiab vett ning kaitseb vaenlaste eest. Streptococcus pneumoniae'l kaitseb kapsel bakterit makrofaagide fagotsütoosi eest. Bacillus anthracis'el (katkutekitaja) kaitseb kapsel bakterit lüsosoomis lüsotsüümide eest. 2.2.5. Välismembraani vesiikulid G(-) bakteritel on kaks membraani, lisaks tsütoplasmamembraanile ümbritseb peptidoglükaankihti veel välismembraan, mis võib olla rakkudel kõige välimiseks rakuosaks, mis lahutab bakterit keskkonnast. Kuna välismembraan on liikuv rakuosa, siis võib välismembraan välja sopistuda ning moodustuda vesiikuleid. Vesiikulid on 50 250 nm läbimõõduga sfäärilised kaksikkihilise