sest borrelioositekitaja ei levi inimeselt inimesele, nagu teevad seda näiteks kurjakuulutavad linnu- ja seagripi viirus. Seega sõltub puugitõbede leviku intensiivsus eeskätt neid haigusteki- tajaid kandvate loomade ja puukide arvukusest. Inimeste kaitsmiseks borrelioosivaktsiini ei ole. http://www.epl.ee/bosa/471613 4.3 Loomadelt saadud nakkushaigusi Närilised on tuntud haiguskandjad, neil elutsevate kirpudekaudu levis vanasti katk, millesse suri miljoneid inimesi. Ehkki katkupuhanguid pole enam aastakümneid olnud, levitavad närilised teisigi haigusi. Arvatakse, et pooled närilistest on nakatunud leptospiroosi (kollatõbi), mis nakkab ka inimesele ja võib lõppeda surmaga. Peamisteks nakkusallikateks on siis rotid, kuid võivad olla ka teisd loomad nt koerad. Nakatunud rotid eritavad suurel hulgal spiroheete uriiniga, saastades enda ümber olevat keskkonda. Nakkuse levikuteedeks on peamiselt vesi. Samuti saastunud niiske pinnas, muda.
● Inglismaal on üllatavalt väike vallaslaste osakaal. Juba 17.sajandil on selgelt näha, et see on väiksem kui mujal Euroopas. Seadusetel oma osa: 1624 seadus - sohilapsi ei tohi mõrvata. ● Talude liitmine suuremateks taludeks. Vaesem elanikkond ei saa tootmisele ligi. Tarastamine. Saagikuse kasv: 10 seemet. 17. sajandi kolm suurt katkuepideemiat (1603, 1625, 1665). Veel ka 17.sajandil oli rida katkupuhanguid, eriti rängalt : 1603 (kuni 50 000 ohvrit), viimane suurim 1665 (ennekõike London ja sealgi juba 100 000 ohvrit; sel ajal Londoni rahvaarv 500 000). 17.sajandil nõudsid katkulained kokku 200 000 ohvrit. Peale 1665 enam katkupuhanguid polnud. Käsuraamatud (Books of Orders) katku ja nälja vastu. Riigi meetmed: Londonis kästi 28
annaabi.ee 
