Temast sai suurepärane arst, kes elas üle muhkkatku epideemia.Ta oli targem kui teised arstid, kes küüslaugu vanik kaelas ja küüslauguküüned ninas haigete uste taga aadrit laskmas käisid, väites, et selline teguviis aitab haigust vältida.Nostradamus oli tuttav loodusravimitega.Ta edu võti seisnes looduslike vitamiinide kasutamises, mis tugevdasid immuunsüsteemi ja see läbi aitasid terveneda ja haiguse vintsutustest hoolimata haigusele vastu võidelda.Nii ravis ta tuhandeid katkuohvreid nii oma linnas kui kaugemal.Ekslikult arvatakse, et Nostradamusel olid lisaks ,,ennustusvõimele,, ka ravitseja anded.Tegemist oli selle aja kohta õppinud ja pädeva arstiga, kes julges välja tulla ideega ravida looduslikult, taibates juba varakult sel ajal levinud ravimisviiside tobedust.Nõiad olid tuhandeid aastaid looduslikeeliksiiride ja eriti c-vitamiini sisaldavate produktidega inimesi tõhusalt ravinud, kuid nagu üldteada oli igasugune nõidumine surmaga karistatav
asetati kanderaamile ja jäädi ootama selleks otstarbeks kohandatud kuuri. Kirstud piserdati anti septilise lausega üle, toodi haiglasse tagasi ja korrati kogu operatsiooni nii palju kordi kui vaja. [--] Veidi hiljem oldi siiski sunnitud uut ja avaramat kohta otsima. Prefektuuri korraldusega võõrandati jäädavaks kasutamiseks antud hauaplatsid ja kõik sealt väljakaevatud inimjäänused veeti krematooriumi ahju. Varsti tuli aga hakata sinna viima ka katkuohvreid endid. Sellest hetkest alates, kui katk linnaväravad sulges, olid inimesed elanud täieslikus eraldatuses, äralõigatuna inimlikust soojusest, mis aitab kõike unustada. Enamik neist oli kõigest hingest kisendanud äraolija järele, inimkeha soojuse, armastuse või harjumuse järele. Teised aga, keda oli vähem (n. Tarrou) olid ihaldanud taaskohtumist millegagi, mida nad täpselt määratleda ei osanud, mis nende meelest oli aga ainuke ihaldusväärne hüve
asetati kanderaamile ja jäädi ootama selleks otstarbeks kohandatud kuuri. Kirstud piserdati anti septilise lausega üle, toodi haiglasse tagasi ja korrati kogu operatsiooni nii palju kordi kui vaja. [--] Veidi hiljem oldi siiski sunnitud uut ja avaramat kohta otsima. Prefektuuri korraldusega võõrandati jäädavaks kasutamiseks antud hauaplatsid ja kõik sealt väljakaevatud inimjäänused veeti krematooriumi ahju. Varsti tuli aga hakata sinna viima ka katkuohvreid endid. Sellest hetkest alates, kui katk linnaväravad sulges, olid inimesed elanud täieslikus eraldatuses, äralõigatuna inimlikust soojusest, mis aitab kõike unustada. Enamik neist oli kõigest hingest kisendanud äraolija järele, inimkeha soojuse, armastuse või harjumuse järele. Teised aga, keda oli vähem (n. Tarrou) olid ihaldanud taaskohtumist millegagi, mida nad täpselt määratleda ei osanud, mis nende meelest oli aga ainuke ihaldusväärne hüve
Kohanimi viitab koha tähenduslikkusele. Kalme-, kabeli- kiriku- viitavad kivikalmele või külakalmistusle; ohvri-, anni-, raha, tantsu-nimed viitavad ohvri- ja muu kultusliku tegevusega seotud paigale; jne, jne. Ning Taara-, Uku-, Tõnni-, tondi-, kuradi-, juuda-liitega kohanimed viitavad mingile vana jumalusega seotud paigale. /Valk, lk 21/ Lisaks nimetusele on Tondimäega seotud palju legende, mis enamasti on kõik negatiivse alatooniga. Küll on seal põletatud katkuohvreid, keldris piinatud inimesi, on seal asunud kurja kupja haud, tonte on seal päise päeva ajal nähtud jne. Lisaks väga sügavale juurdunud usk seal asunud kloostrist. Mis seal siis oli? Kas oli seal kunagine eestlaste vana usuga seotud paik, kuhu tsistertslased oma ristiusukabeli rajasid? Kristlastele oli omane paganausu paikadesse omi kirikuid-kabeleid-kloostreid rajada. Võis ehk ikkagi kõige esimene puust kabel asuda Tondimäel endises kultusekohas? Mungad demoniseerisid vanad jumalad
17.sajandil nõudsid katkulained kokku 200 000 ohvrit. Peale 1665 enam katkupuhanguid polnud. Käsuraamatud (Books of Orders) katku ja nälja vastu. Riigi meetmed: Londonis kästi 28 kõigil pereliikmetel koduaresti jääda, kui olid katkuhaigega kokku puutunud; Katkuga majapidamised märgistati ja sõjaväe jõuga võis takistada sinna siseneda; põletati katkuhaigete riided, voodipesu; katkuohvreid võis matta ainult öösiti. Books of orders katkuvastu võitlemiseks Elizabeth I ajal. 1666. a Londoni Suur tulekahju. Kuni selleni oli enamus maju puust ja õlgkatusega. Charles II oli osutanud Londoni linna peale, et kuna linna tänavad olid väga kitsad, siis tulekahju oht oli väga suur. Inimkond veel 1666 ei muretsenud, pigem katku pärast. 1666 veebruaris Charles II pöördus tagasi Londonisse, Whitehall’i. Tulekahju algas 2.sept 1666 öösel pagariärist
annaabi.ee 
