Tulenevalt kitsasõralise vähi laiemast ökonisist, on ta konkurentsivõimelisem. Samuti on ta aktiivsem (toitub ka päeval) ja sigib paremini. Sattudes jõevähiga asustatud veekogusse elutseb kitsasõraline vähk esialgu paikades, mis jõevähile ei sobi, kuid tõrjub järk-järgult viimase tervest veekogust välja[1, 2]. 7.4.2 Ogapõskne vähk (Orconectes limosus) Toodi Euroopasse 1890 aastal. See on kaubandusliku väärtuseta väga viljakas (400-600 marjatera), katkukindel, ülikõva koorikuga, tingimuste suhtes vähenõudlik väikesekasvuline ja agressiivne vähk, kes suudab välja tõrjuda endast suuremad ja väärtuslikumad vähid. Praegu ulatub tema levila Lääne-Euroopast Leeduni[1,3]. 7.4.3 Signaalvähk (Pacifastacus leniusculus) Ameerikast Euroopasse introdutseeritud vähiliik, kes on immuunne vähikatku suhtes, kuid võib seetõttu seda haigust edasi kanda. Levitatud inimeste poolt enamusse Euroopa maadesse (v.a. Norra ja Eesti)
üleni mügarate, naastude ning pikkade teravate ogadega kaetud sõrgade poolest. Meie poodides müüdavad keedetud, külmutatud ja pappkarpidesse pakitud vähid ongi enamasti Hiinast, Hispaaniast või Ameerikast imporditud punased soovähid. Nuhtluseks on Euroopas kujunenud Ameerikast pärinev ogapõskne vähk Orconectes limosus (spiny 6 cheek crayfish). See on kaubandusliku väärtuseta väga viljakas (400-600 marjatera), katkukindel, ülikõva koorikuga, tingimuste suhtes vähenõudlik väikesekasvuline ja agressiivne vähk, kes suudab välja tõrjuda endast suuremad ja väärtuslikumad vähid. Praegu ulatub tema levila Lääne-Euroopast Leeduni. Vähid on suurimad liikuvad mageveeselgrootud. Vähi kest e. koorik koosneb peamiselt anorgaanilisest kaltsiumkarbonaadist (CaCO3). See lubjaga tugevdatud kitiinkest kujutab endast välisskeletti, millele kinnituvad lihased. Vähi keha koosneb 19st kokkukasvanud lülist
annaabi.ee 
