Viissada aastat hiljem arendas G.Gallen välja nelja temperanmenditüübi teooria , milles jaotati inimesed neja rühma vahel: koleerik, sangviinik, flegmaatik, melanhoolik. (Kidron, Kolga, 2000). Hulk sajandeid püsis see teooria ja on tuntud tänapäevalgi. 1921. aastal andis sveitsi psühhiaater, psühhoterapeut ja psühholoog Carl Gustav Jung väja raamatu ,,Psychologische Typen". See oli üks esimesi teooriad, kus isiksusetüüpe kategoriseeriti. Selle teosega näitas Jung, et igal inimesel on olemas erilised ja hästi äratuntavad iseloomujooned. Alguses oli vastuvõtt jahe, möödus paarkümmend aastat enne kui teised uurijad tema loodud süsteemi omaks võtsid. Jungi tüpoloogia Jung karakterisüsteem tugineb neljale psühholoogilisele põhifunktsioonile ehk neljale põhilisele maailmaga seostumise viisile. Nendeks funktsioonideks on mõtlemine, aisting (sensoorika), tunnetus ja intuitsioon
Inimesed, kes tunnevad rohkem hirmu, on enam negatiivselt meelestatud teiste gruppide suhtes. Gruppidevaheliste suhete parandamine Ühise ingrupi identiteedi mudel - rekategoriseerimine mitme grupi asemel nähakse ühist gruppi. Nt koostöö - dekategoriseerimine inimesed ei kasuta kategooriaid, et teisi mõista. Lähenevad individuaalselt. Rassidevaheline efekt Erinevatest rassidest inimeste pilte esitati kuuluvusega ja kuuluvuseta (kategoriseeriti ülikooli põhjal). Kadus ära kategoriseerimise efekti rassi baasil. Vt slaidid Kattuv kategoriseerimine kKsutatakse kahte kategooriat korraga, nt rassi ja sugu Me ei saa olla kallutatud nende vastu, kui neid ei ole, sest me suudame eristada vaid meid.. Limitatsioon võib muuta ka teised kategooriad märgatavaks ja sealt võivad tulla hoiakud ning stereotüübid, mis omakorda võivad mõjutada. Mitmene kategoriseerimine Mitmete erinevate omaduste ja kategooriate arvestamine
annaabi.ee 
