Peamine idee: „sel suurepärasel impressionistlikul maalil on kujutatud värelevat järvepinda“. Oletame, et mingitel asjaoludel selgub, et tegemist pole ei järvepinna kujutamisega (st väär semantiline tõlgendus) ega ka impressionistliku maaliga (st väär kategoriaalne tõlgendus). Järeldus: neile tõlgendustele tuginevad hinnangud pole mitte üksnes väärad, vaid koguni väärtusetud. Bivalentsuse ja asümmeetria probleem. Instrumentaaldeterminism – kategoriaalsel-tõlgendusel tõlgendatakse teoseid kuuluvana kategooriatesse (žanritesse, stilistilistesse vooludesse, kunstiliikidesse jne). Kategooriad kannavad endas hindamise instrumente (kunstilised eesmärgid), mis toimivad üksikteose hindamisel normidena. Instrumentalismi tunnused – anti-romantiline (kunsti loomine, kogemine, hindamine jne toimib kategooriate eeldusel), objektivistlik (pole midagi salapärast), ratsionalistik (hinnanguid
o maja ,,mõte"; Aristotelese jaoks kõige tähtsam põhjus). Niisiis, üldisemalt. Igasugune muutus eeldab seda asja või nähtust, mis muutub. Sellel asjal on oma aineline koostis, milles toimib materiaalne põhjus ning oma sisemine olemus, vormiv põhjus. Miski, s.o toimiv põhjus, käivitab muutuse ja miski, lõpp-põhjus, määrab selle, mis tervikprotsessis tekib. Niisugune on Aristotelese teleoloogiline alustpanev mõtteskeem, mille ta töötab läbi ka kõige üldisemal, kategoriaalsel tasemel. Teaduslik ja filosoofiline uurimistöö peab igal üksikul juhul tegema kindlaks konkreetsed põhjuslikkuse osised. Tunnetusõpetus. Tunnetus on reaalselt olemasolevate asjade ja nähtuste kohta teadmiste hankimine. Tajutav ese eksisteerib enne tajumist. ,,Hing on nagu vaha", millesse ese jätab oma vormi jäljendi. Meeltega tajumine on alles tunnetustee algus, mida täiendab mõtlemine. Aga teadmiste allikaks on Aristotelese järgi meeltega omandatav kogemus välismaailmast. Iga
annaabi.ee 
