Essee aines "ettevotlus" Peep Vain Minu üheks eeskujuks on Peep Vain, sündinud 16.aprillil 1968.aastal, kes on koolitaja ja ettevõtja. Aasta enne sõjaväkke minekut astus ta TPIsse raadiotehnika kateedrisse. See oli inseneri-erialadest kõige prestiižsem, aga erilist soovi tulevikus sellel alal töötada ei olnud. Seejärel läks ta sõjaväkke, kus tal oli aega mõelda, mida ta tahab tegelikult tulevikus teha. Nõukogude ajal oli äri ja äriajamine midagi negatiivset ning seega tahtis ta majandust Rootsi õppima minna, aga kuna pärast nõukogude sõjaväes teenimist oli sobimatu välismaale minna, siis astus ta Tartu Ülikooli majandusteaduskonda. Samal sügisel hakkas ta rootsi keelt õppima
Kuni 1946.aastani jätkas ta tööd linna pedagoogikakabinetis, kuhu ei leitud talle asendajat. Aastatel 1944-1946 oli ta osalise koormusega pedagoogika ja psühholoogia õpetaja Tartu Õpetajate Seminaris. 1945.aasta algul pakkus haridusminister J.Nuut Elangole selle õppeasutuse direktori kohta, millest ta ära ütles. 1947.aastal loodi Tartusse mittetäieliku keskkooli õpetajate ettevalmistamiseks kaheaastase õppeajaga Õpetajate Instituut, Elango läks sinna pedagoogika kateedrisse kohakaaslasena poole dotsendi koormusega. 15.juunil 1947 määras rektor A.Koort Elango Ajaloo-Keeleteaduskonna prodekaanika. Peale 1951.aasta kevadel toimunut pleeniumit hakati Elango kohta rohkem huvi tundma ning ta otsustas Eestist lahkuda. Tartust lahkudes pani F.Klement Moskva ministeeriumile ette määrata Elango pedagoogikakateedri juhatajaks. Kuna nõukogude kõrgkoolides kehtis seadus, etproffessorikutseta õppejõud võisid kateedrit juhtida ainult 10 aastat, tuli Elangol 1963
põhimõtet, mitte muusikat või muusikuid. Eriti resoluutne oli oma arvamustes tuntud muusikakriitik Eduard Visnapuu, kes veel 1936. aastal (s.t neli aastat pärast Gutmanni artikli ilmumist Eestis), arvustades P. Veebeli Estonia kontserdisaalis toimunud džässikontserti, kasutas üsnagi teravas toonis väljendeid: 254 “Kui niisugust muusikat serveeritakse vindis- peadele /.../. Nüüd ta aga tikkus /.../ vaimse kasvataja kateedrisse” (silmas on peetud Estonia kontserdisaali – T.L.); Artur Rinne kohta: “Nüüd me teame natuke lähemalt, kust see laulja korjab endale labaseid võtteid ooperis stiilirikkumiseks.” Artikkel lõppes noomiva sõrme- viibutusega Estonia juhatuse suunas: “/.../ kas “Estonia” kunstiline juhatus ei tunne huvi, kus esinevad ooperijõud väljaspool?” See polnud sugugi ainus Visnapuu džässi maha tegev kirjutis; oma artiklis “Jazzist ja kunstipoliitikast”255 kirjutas ta juba 1934
annaabi.ee 
