Reliikviate juurde korraldati palverännakuid. Üks ketseri liikumine oli katarlus, mis pidas kirikut saatana kätetööks. Katarite arvates lõi Jumal taevariigi ja kõik vaimuliku, Saatan aga kogu maise elu, seega iga sündinud inimene satub Saatana vangistusse ja püüab sealt taevariiki pääseda. Sellest aga järeldub, et ka Jeesus Kristus ei saanud sündida inimesena, muidu oleks ta saatana kehas. Katoliku kirik aga kuulutas Jeesuse sündi inimesena. Katarlased püüdsid inimesi katoliku kirikust ja seega ka saatanast eemale hoida. Katarid jagunesid täiuslikeks (päästsid hingi) ja usklikeks (teenisid täiuslikke, et pääseda taevariiki). Katarlased püüdsid hoiduda materiaalsetest asjadest, suguelust, toidust (eriti lihast). Ketserite vastu hakati võitlema ja sellest algasid ristisõjad. Loodi spetsiaalne kohus inkvisitsioon, mis pidi välja selgitama kõik ketserid ja püüdma nad õigele teele tagasi tuua. Kui see ei õnnestunud,
Pöörasid suuremat rõhku haridusele. Dominiiklaste ordu rajas munk Dominicus, nende peamine ülesanne oli jutlustada õiget usku ja seepärast nimetati neid ka jutlustajavendadeks. Kandsid musta kuube. Panid rõhku haridusele, nende kloostrikoolis olid kõrgelt hinnatud. Tähtsad olid ka pühakud, sest neis nähti surelike kaitsjaid. Pühakutega seostatavad esemed reliikviad, arvati kandvat jumalikku väge. Nende juurde tehti ka palverännakuid. Esines ka ketserlust, tuntuimad olid katarlased, kes arvasid et maailma on jumala ja saatana koostöö. Ketserluse vastu olid ka ristisõjad, tuntuim albilaste sõjad., ketserid said lüüa. Loodi ka spetsiaalne kohus inkvisitsioon. Neile, kes ketserlusest loobusid, määrati tavaliselt karistuseks väiksed rahatrahvid, paastumine või palvetamine, kui ketserlust üles ei tunnistatud tuli see ülekuulamistega välja selgitada. Selleks võis kasutada ka piinamist. Karistuseks ketserlusele määrati kirikust väljaheitmine,