Hiljem avastati veel liikuvaid nõrku tähti, mida hakati kutsuma asteroidideks. Sõna pärineb kreeka keelest ja tähendab ,,tähesarnane". Enamik neist tiirleb ümber Päikese Marsi ja Jupiteri vahel, alas, mida nimetatakse asteroidide vööks. Selles vöös võib kosmoserakett rahulikult lennata, sest asteroididevahelised kaugused on väga suured. Asteroidide kataloogis on neid ligi 400 000, umbes 14 000 on saanud endale nime. Asteroide ei nimetata nende avastaja järgi, nad saavad endale katalooginumbri. Esimene ülesvõte väikeplaneedi pinnast saadi 1991. aastal, mil kosmosesond Galileo möödus asteroidist Gaspra. Ta on pikk, ca 20 km läbimõõduga, korrapäratu kujuga keha, mille pinnal mitmeid vagusid ja meteoriidikraatreid. Asteroidid liigitatakse põhiliselt kolme gruppi: süsinikasteroidid, mis on kõige levinumad ja kivisöest tumedamad, kiviasteroidid, 6
kõrvalteemas, vaid ka juba peateemas (Schuberti h-moll sümfoonia I osa peateema poleks kunagi saanud olla peateema Beethoveni sümfoonias liiga lüüriline ja subjektiivne). Ent selline teema allub halvemini motiivilisele töötlusele. Schubert lahendas selle küsimuse nii, et rohkem varieeris pikemaid lõike kui töötles lühikesi motiive. (Palun mitte unustada, et Schubertil on 9 sümfooniat ja et Schuberti teoste kataloogi pani kokku O. E. Deutsch, nii et Schuberti teoste katalooginumbri ees on D täht: D 920 jne.). Tähelepanuväärseid sümfooniaid kirjutas 1830-40 Mendelssohn, 1840. aastatel ja 1850. aastate alguses Robert Schumann (kokku 4 sümfooniat). 1830. aastal vapustas Berlioz Pariisi publikut oma ,,Fantastilise sümfooniaga" - 5-osaline programmiline teos. Berliozi ,,Romeo ja Julia" kohta vt Kuulamiskommentaar. Sajandi teisel poolel Beethoveni mõju ja eeskuju jätkub (Brahms, Bruckner). Samuti kirjutatakse edasi programmilisi sümfooniaid (Liszt ,,Faust")
annaabi.ee 
