kerkis küsimus kriteeriumi järele, mille alusel oleks võimalik otsustada, kas tuleks ühe konkreetse ettekujutusega nõustuda või mitte. Stoikud eeldasid, et kõik tajud on tõesed, ettekujutustest on aga osa tõesed, teised väärad. Jutt ongi tunnustest, mille alusel oleks võimalik eristada tõeseid ettekujutusi ekslikest, niisiis tunnustest, mille järgi ära tunda “päripidihaaravat” ettekujutust, phantasia kataleptike. Zenon formuleeris selle kriteeriumi järgmiselt: “kataleptiline on selline ettekujutus, mis pärineb olemasolevast ning on olemasoleva enda kohaselt sellisena sissepressitud ja kujundatud, millisena ta ei saanuks pärineda millestki, mida ei ole olemas” (SVF I 59). “Päripidihaarav ettekujutus” on, niisiis, välise eseme selline “jäljend” hinges, mis on sedavõrd täpne ja selge, et seda ei saa segi ajada muljega mõnest teisest esemest. See formuleering kätkeb endas palju problemaatilist ning on iseendast üsna ebapiisav
Maailma kohta saab teadmisi meelelise tunnetuse kaudu, mille tulemusel tekib ettekujutus asjadest. Hinges toimub sealjuures muutus asjad jätavad hinge jälje. Meeleline tunnetus on õige, kui maailma peegeldus hinges vastab tegelikkusele. Tekkida võivad ka väärkujutlused. Neist hoidumaks tuleb kontrollida, kas mõistus on korras, meeleorgan töötab, vaadeldav on sobivas kauguses, vaatlus on küllalt põhjalik jne. Kui kõik nõuded on täidet, on ettekujutus adekvaatne (kataleptiline). Protsessi kontrollib mõistus. Meist ei olene, millised kujutlused meil tekivad, kuid sõltub meie suhtumine neisse. Siin avaldubki tahtevabadus. Sündides on inimhing puhas tahvel (tabula rasa). Meeleline kaemus täidab selle kujutlustega. Eetika. Saatusele allumise ja kohuse eetika, mis baseerub usule maailma mõistuspärasse (mõistus on osa ürgtulest ja kuulub seega loodusse). Inimene tunnetab looduse seaduspärasusi. Seletused kurjuse olemasolu kohta ja jumalatõestused: 1
annaabi.ee 
