sõimamist. Karistusviisil peaks olema seos juhtunuga. Üleparandamine on soovimatu käitumise reguleerimise viis nõnda, et laps parandab oma käitumist ning teeb selle paremakski. Lapsele tuleks kokkuleppeliselt anda mõningaid majapidamistöid. Nii areneb lapses vastutustunne ning ta tunneb end igapäevatöödes vajalikuna. See omakorda tõstab lapse enesehinnangut. „Väikelapseiga ja lasteaiaaeg on lapse arenguteel kõige olulisemad! Nimetatud eluetappidel tehtud kasvatusvigu ei ole võimalik koolis kõrvaldada.“ (Rüdiger Penthin, 2003, 87 – 88). Kokkuvõte Agressiivsus võib kergesti välja kujuneda. See avaldub mitmete tegurite koosmõjul, kuid peamiseks ohuallikaks on agressiivse, pingelise ja ükskõikse õhkkonnaga kodu: vanemad tülitsevad, kasutavad lapse suhtes vägivalda, vanematel on alkoholiga probleeme, vaesus. Kui lapsel puudub vanematega omavaheline lähedus, soojus, hellus, turvatunne, on agressiivsus
võime eristada tegelikkust fantaasiast, kesisem kujutlusvõime, pelglik maailmanägemus ning suurem rahutus ja agressiivsus. Praksisele tuginedes toob Teeäär välja, et võrreldes 20 aasta taguse ajaga on tänastel lastel oluliselt nõrgenenud suutlikkus jälgida kõnet ja etteloetavat teksti. Kraav nendib ekspertintervjuus, et väga palju räägitakse tänapäeva lapse keskendumisvõime vähenemisest ja enamasti peetakse selle põhjuseks kasvatusvigu. (Oja, 2011, 14.) Tema arvates ,,üks viga on täiesti kindlasti see, et last õpetatakse väiksest peale 8 ennast välja lülitama. Kogu aeg on ümberringi hääled. Kui sa tahad seal elada, siis sa pead oskama hääli mitte kuulata. /---/ Kogu aeg on üks akustiline tapeet, nagu öeldakse. /---/ Algusest peale, laps lihtsalt peab õppima ära selle, et ta ei kuula! Me õpetame lapsi mitte kuulama
annaabi.ee 
