Kuigi praegused seadused on andnud lastele märksa suuremaid õigusi ja vanemate võimu oluliselt piiranud, lubab ühiskond endiselt isadele ja emadele teatud piirides kasutada oma laste suhtes füüsilist mõjutamist Harrise küsitluse kohaselt (Harris Poll), mis viidi läbi 1988 aasta lõpus, 86% ameeriklasi suhtus heakskiitvalt ihunuhtluse kasutamisse kodus. Kooliõpetajad oma põhimassis ei vaidlusta samuti taolist «kasvatusvahendit». Alfred Kaduchin'I ja Judith Martin'i andmete kohaselt kaks kolmandikku 1972 aastal Rahvusliku haridusassotsiatsiooni poolt küsitletuid algkooliõpetajaid suhtus positiivselt kehalise karistuse kasutamisse koolis, ja pool kõigist viimases Gellupi küsitluses osalenuist õpetajatest samuti pooldas neile sellisel viisil sõnakuulmatute õpilaste karistamise õiguse andmist. 35
Ka Piibel ütleb, et just sohilapsed on need, keda hellitatakse; seaduslikke poegi, kes peavad edasi viima perekonna traditsioone, karistatakse (Heebrea 12:8). Toomas Pauli raamatus "Seitse sabasulge. Katse kirjeldada inimeselooma" (2009) on selgitus, miks olid karistus ja kasvatus samatähenduslikud sõnad. Paidagogas (< kr pais `poiss; laps` + ago `juhtima, juhatama`) oli ori, kellel oli õigus ja kohustus tulevast isandat ihunuhtlusega "kasvatada". Karistust kui pidurdavat kasvatusvahendit kasutatakse siis, kui kasvatatav ei täida nõudmisi või rikub käitumisnorme ja -reegleid. Karistus peab seostuma väära käitumisega ja muutma selle ebameeldivaks, nii et valiku ees seistes otsustataks soovitava käitumise kasuks. Karistuseks võib olla kõik, mida sellena tajutakse, näiteks laitus, jahe suhtumine, rangus, ähvardus, millestki ilmajätmine jms. Mis on karistuse mõte? Peeter Põld otsib sellele küsimusele vastust erinevatest karistusteooriatest.
annaabi.ee 
