hääl. Tõrjumise kehakeel on lapsele äärmiselt masendav, eriti, kui ta on veel liiga väike, et temaga saab asju läbi arutada (Quilliam 1997: 108). Kuigi täiskasvanud arvavad tihti, et kasvatavad last sõnade abil, on suurem osa sõnumeist, mida nad tema käitumise kohta edastavad, mitteverbaalsed. Laitus, rõõm, tõrjuvus, viha, kurbus, mitmetähenduslikud sõnumid ja kapituleerumine kõik need vahendid moodustavad varjatud kasvatusvahendi ja täiendavad kõike öeldut, kuid võivad olla ka öeldule vasturääkivad (Quilliam 1997: 108). Lapse sõnalisel kasvatamisel püütakse mõnikord kehakeele abil varjata tegelikke tundeid. Vanema kehakeeles võivad esineda noogutus, võlts naeratus, sunnitult meeldiv hääletoon, millega ta otsekui püüaks karistust leevendada, tegelikult ajab aga lapse segadusse. Nagu tõestas üks 1978. a läbiviidud uurimus, on lapsele kõige
normtüüpilistesse situatsioonidesse sattusid. Seda murdu saab väljendada arvuliselt; kusjuures mineviku või oleviku suhtes väljendub see õiguse statistikana ja tuleviku suhtes tõenäosuskvoodina. Normide järgimisele avaldab erilist mõju üldsuse surve, mis ühelt poolt toimib kui motivatsioon normi järgida ja teiselt poolt kui reaktsioon mistahes käitumisaktile (eelkõige aga normivastasele käitumisele). Norm omab meile kõigile kasvatusvahendi tähtsust, sest kui inimene normi eirab, peab ta arvestama sellega, et ta kannata teatud kahjusid oma käitumise tagajärjel (näiteks rahalised trahvid, vabadusekaotus). Selleks, et ühiskond toimiks, on oluline, et üks teaks, kuidas teised mingites situatsioonides käituvad et ta saaks enda käitumise kujundada sarnaseks teiste käitumisele. Et ta käituks õigesti mistahes ühiskonnas. Õiguskuulekat käitumist aitab tagada:
annaabi.ee 
