arenema ega aru saama eesseisvatest asjadest. Teema mõtestamine kasvatustööst pole keeruline kui aru saada põhitõdedest, mida annab meile kasvatus ja mis on kasvatus. Järeldades eeltoodud haruldust saan väita loetu ja enda isiklike mõtete põhjal, et kasvatussuhe on vastastikune ja nõuab igal juhul kahte osapoolt, muidu poleks kasvatustöö täielik ja tekiksid puudujäägid, mis ei lase hakkama saada iseseisvas elus. Vastastikuse kasvatussuhte puudumise tagajärjel võivad tekkida teatud sotsiaalsed ja vaimsed probleemid. Mitte ükski probleem ega suhe pole ühepoolne, alati on töös kaks poolt, nii võingi väita, et kasvatussuhe on vastastikune ja toimib ka siis kõige efektiivsemalt kui mõlemad osapooled annavad oma osa täpselt niipalju kui ette nähtud nii kasvatuses kui kasvatuse rakendamises.
koolide isemajandamist jne. Seejärel arutletakse selle üle, mida õieti tähendavad kõigile tuttavad terminid kasvatus, koolitus ja õpetus, areng ja õppimine. Neid peetakse kasvatusteaduse keskseteks mõisteteks, ehkki põhimõistete hulka kuulub veel palju teisigi. Tegelikult tutvustatakse kasvatusteaduses kasutatavaid mõisteid kõigis peatükkides. Kasvatuse lähekohtade juurde kuulub ka kasvataja tegevuse ja kasvatussuhte mõistmine. Arutletakse mis on kasvatusteadvus, kes on ,,hea lapsevanem", mille poolest on vanemad lapsele tähtsad. Teise peatük lõpuosa on pühendatud kahelaia valdkonna väärtuste ja teadmisega seonduva vaatlusele. Kasvatus on alati tugevasti seotud nii ühe kui teisega ja selle viimastes alapeatükkides arutletaksegi. Iga peatüki lõpus on pakutud kordamisküsimused, väited analüüsimiseks ja arutlemiseks,
annaabi.ee 
