(liberalism). Tänapäeva läänemaailmas üldiselt aktsepteeritud põhimõte (Montesquieu lõi selle 18saj Prantsusmaa jaoks). III: Rahva suveräänsus. Rahvas on nii poliitilise võimu allikas kui ka selle võimu kasutaja (tänapäeva demokraatia algus). Arendajaks oli Rousseau (1712-1778). Rousseau oli ,,valgustuse korrarikkuja" kuna ta oli teiste arvates liiga radikaalne. Rousseau oli pärit Genfist. Ta arendas ka kasvatusfilosoofiat, kuigi ta ise lapsi ei kasvatanud. Rousseau peateoseks on ,,Ühiskondlikust lepingust" (1762), seal ta ütleb, et riigivõim kuulub rahvale ja valitseja on rahva teenistuses. Rousseau võttis kasutusele ebamäärase mõiste ,,rahva ühistahe", mille eesmärgiks on kõikide heaolu (avaldas mõju 20saj totalitarismile). Rousseau ideaaliks oli 29
isikuvabadusest. Loobuti igasugustest koolireeglitest, õpetajad olid lastega võrdses asendis, suhtlus oli mitteametlik, koolis ei olnud tasu ega karistust. Vabad koolid tekkisid tavaliselt väikestes kohtades, kus lähiümbrusel, kommuunil, oli koolielus tähtis roll. Vanemad kaasati kooliellu ning õpilaste ühesugune asend koolis ja kommuunis pidi neile õpetama demokraatiat. Vabad koolid vastandusid avalikult riiklikele koolidele. Vabakoolidel ei olnud selget kasvatusfilosoofiat. Neid analüüsides saab rääkida sellest, mille vastu nad olid. Õpetaja jaoks oli lihtne mall, mille järgi sai eristada "pahad asjad" "headest asjadest". Teadus (teadmine), autoriteet ja korrareeglid - neist tuli hoiduda, sest pole olemas sellist teadmist (teadust), mida kõigile tingimata vaja on. Kuna laps õpib kogu ümbrusest, kus ta elab (elust enesest), siis tuli hoolt kanda õppimisümbruse eest, mitte aga õpetuse sisu ja viiside eest
annaabi.ee 
