Eetikal on kasvatuses ja õpetuses keskne koht kasvatuseetika on tihedalt seotud inimõigustega . Kasvatus on alati praktiline, sotsiaalne tegevus. Iga suhte aluseks on suhtlemine. Eetika põhialustest tulenevalt peaksid teisele inimesele suunatud teguviisid alati olema võimalikult põhjendatud ja õigustatud. Teisi öeldes kasvatuses tuleb tegutseda eetiliselt õigesti (Hirjsärvi, Huttunen, 2005: 70). Sõnu „moraal” ja „eetika” kasutatakse tihtipeale läbisegi. Kasvatusaruteludes tavaliselt väga täpselt ei eristata, kas räägitakse kasvatuse eetika- või moraaliküsimustest (neid sõnu kasutatakse sünonüümidena). Eetika jaguneb normatiivseks (praktiline või traditsiooniline eetika, mis on norme ja juhiseid andev praktilise elu õpetus) ja analüütiliseks eetikaks (teoreetiline, teaduslik eetika või moraalifilosoofia). Analüütiline eetika uurib, mida terminid „hea”, „õige” jne tähendavad (Tuulik, 2002: 68)
Maailmavaate kujunemist juhib püüe jõuda tervikliku arusaamani loodusest, ühiskonnast ja inimesest. Põhiküsimused võib jagada kolmeks eri tasandiks: 1) küsimusteks, mis puudutavad kõike materiaalselt eksisteerivat; 2) küsimusteks, mis puudutavad eriti kõike elavat ja 3) küsimusteks, mis puudutavad nimelt inimest. Eetika, moraal ja kasvatus Hea, halb, õige, väär. Eetikas tegeldakse hea ja halva, aga samuti õige ja väära suhetega. Kasvatusaruteludes ei tehta tavaliselt eriti täpselt vahet, kas räägitakse kasvatuse eetika- või moraaliküsimustest. Moraal, eetika. Moraal puudutab praktilist elu, inimeste valikuid ja tavasid. Eetika uurib moraaliseiku ja loob neist teooriat. Järelikult on eetika moraali teaduslik uurimine, mis taotleb oma järeldustes üldkehtivust. Hea ja halva, õige ja väära küsimusi vaadeldakse eetikas üldises mõttes. Eetika roll. Eetikal on kasvatuses ja õpetuses keskne koht
annaabi.ee 
