toetab paljusid anekdootlikke müüte kodutuhkrute ümber. Pärast nende loomakeste endale muretsemist hakkavad paljud inimesed neile omistama tõeliselt fantastilisi põlvnemise sugupuid: ühed peavad oma loomakesi fredkadeks, kes on eriline, looduses väljasurnud tuhkru liik, teised on kindlad, et need on puurituhkrud, kelle all mõeldakse mõnikord tuhkru ja naaritsa hübriidi, aga mõnikord tuhkru ja nutria või isegi tuhkru ja kassi järglasi, kolmandad näevad aga oma kasvandikes mingi müstilise ,,stepituhkru" järglasi. Kogenumad tuhkruomanikud vaidlevad, kes siis oli kodutuhkru eellane mets- või stepituhkur või siis nende omavaheline hübriid. Niisiis, kes siis on kodustatud tuhkrud, kuidas on õige neid nimetada ja kellest nad põlvnevad? Sõna ,,tuhkur" saab paljudes euroopa keeltes tõlkida kahe sõnaga: näiteks inglise keeles - olecat ja ferret. Sõnaga ,,polecat" nimetatakse metstuhkruid, sõnaga ,,ferret" aga kodustatud tuhkruid
ühiskonnast üldse mida harida, st piisavat aprioorset dispositsiooni teadmise omandamisele. Seetõttu tulevatki kasvavat põlvkonda harida kunsti abil, mille vastuvõtmiseks ollakse juba varases eas võimelised. Selleks tuli aga käibelolevat kunstiloomingut tsenseerida, lubades kasvatatavail kokku puutuda üksnes selliste kunstiteostega, mis on kõlbeliselt hüvelise mõjuga – jumalate auks loodud hümnide ja kangelastegude ülistuseks loodud lauludega. Selline haridus pidi kujundama kasvandikes seda, mida varem sai nimetatud õigeks arvamuseks, orthos doxa. Antud juhul on sellel terminil eelkõige kõlbeline mõte – tsenseeritud kunsti kaudu peaks inimestes kujundatama faktiliselt vooruslik käitumine. Kuid selline kasvatus ei ole piisav selleks, et inimene tänu sellele suudaks ütelda, miks selline käitumine hea 7 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.
annaabi.ee 
