Esimesed mitoosid ilmuvad 38-40 tundi peale stimuleerimist, maksimaalset proliferatsiooni võib täheldada 72-96 tunni möödudes. Tavaliselt kasutatakse 68-72 tunni kultuuri ja analüüsitakse teist või kolmandat mitoosi. Sünnieelses diagnostikas kasutatakse kultiveeritud amnioni- ja koorionirakke. Nii täiskasvanu kui embrüo rakud kasvavad kultuuris vaid piiratud aja. Selleks, et rakke kauem kasvatada, tuleb need immortaliseerida. Püsirakuliine saadakse kas spontaanset immortaliseerunud kasvajarakkudest või keemiliste ainete, kiirguse ja viiruste tomel transformeerunud rakkudest. Tuleb aga arvestada, et pikaajalisel kultiveerimisel mutub rakupopulatsioon aina heterogeensemaks ja rakud polüploidiseeruvad. Kromosoomipreparaadi saamine Kromosoomipreparaadi saamiseks töödeldakse rakke järgnevalt: · ihibeeritakse mitoosi kääv · töödeldakse hüpotoonilise lahusega · fikseeritakse · tehakse kromosoomipreparaat · värvitakse
signaalide tasakaaluga. Selleks, et NK rakud ei ründaks ”omasid” peavad inhibeerivad signaalid olema ülekaalus. Rakud, mis on stressis ja/või nakatunud viiruse või intratsellulaarse mikroobiga ekspresseerivad rakupinnale erinevaid ligande mida tunnevad ära NK rakkudel olevad aktivatsiooni retseptorid. Üheks selliseks retseptoriks on NKG2D, mis seondab klass I MHC molekuli laadseid proteiine, mida võib leida viirusega nakatunud rakkudest ja kasvajarakkudest. Lisaks retseptoritele reguleerib NK rakkude aktiivsust tsütokiinid, peamiselt makrofaagide poolt toodetud IL-12 ja IL-15. IL- 15 on NK rakkude kasvufaktoriks ja IL-12 on oluline interferoon gamma produtseerimiseks NK rakkudes ja tsütotoksilise aktviisuse juures. NK rakud, nagu ka makrofaagis, sisaldavad graanuleid proteiinidega, mis algatavad sihtmärkrakkude hävitamise. Kui NK rakud aktiveeritakse, siis eksotsüteeritakse need proteiinid sihtmärgini. Perforiin on
annaabi.ee 
