veoks. Tori tõu loomise III perioodil 1908...1920kinnistati norfolk-roadsterite omadusi ja kasutati nende sugulastõugu idafriisi tõugu, mis aga ei teinud tori tõurühma paremaks. Esimese maailmasõja ja sellele järgnenud kaose tõttu oli hobuste arv Eestis 1920. aastaks langenud 167,5 tuhandele. Seoses maareformiga kahekordistus 1920. aastate alguses talude arv keskmike ja väiketalude arvel. Seega oli antud sotsiaalne tellimus hobuste arvu tõusuks, eriti aga universaalse kasutustarbega tori tõu edasiarendamiseks. Maaeralduse põhimõte oli ühe perekonna ja kahe hobuse töönormi suuruses silmas pidades maa headust-seisupaika ja muid kohalikke olusid. Eestile on olnud kombeks 2 hobust paarisrakendis maad harimas. Ühe hobuse kohta tuli meil 1926a. 5,6 ha põllumaad ja 5,3 elanikku. Seega pidi rajatava asundustalu suurus olema vähemalt 10 ha haritavat maad+3-4 ha heinamaad kodust kaugematel jõelammidel. Selliseid kahehobusetalusid
väga kerge traavli-tüüpi. Mõnede juures olid ülekaalus kohaliku eesti tõu omadused, samuti palju tuli ette kehaehituselt mitteharmoonilisi hobuseid. Esimene maailmasõda (1914-1918) avaldas Tori Hobusekasvandusele laastavat mõju. Paremad hobused, nende seas sugutäkud, rakendati sõjaväe teenistusse. Pärast sõda ja maareformi mitmekordistus Eestis talude arv ning hobuste järele tekkis suur ühiskondlik vajadus. Eriti suur oli vajadus arendada edasi universaalse kasutustarbega tori tõugu. 1925. a kinnitati tori hobuste tõumäärustik ning tunnustati tori tõug eraldi hobusetõuks. Pärast seda sai tõuaretustöö Tori Hobusekasvanduses kindla suuna: seati eesmärk aretada hästi arenenud keha, tugeva luustiku ja kõõlustega, kohalikele tingimustele kohandatud universaalset tüüpi põllumajanduslik hobune. Eesmärgi saavutamiseks toodi kasvandusse sõjast alles jäänud Hetmani pojad Harri ja Hofrihter. Märade hulgast praagiti välja ebatäiuslikke.
annaabi.ee 
